Книги, похожие на «Helen Rappaport, Võidujooks Romanovite päästmise nimel»

Alates 1930. aastatest kuni oma surmani 1953. a lasi Jossif Stalin hukata enam kui miljon oma riigi kodanikku. Veel mitut miljonit tabas sunnitöö, asumisele saatmine, nälg, verised massimõrvad, vahistamised ja ülekuulamised Stalini käsilaste poolt. Stalini genotsiidid on nende kuritööde õõvastav lugu. Raamat väidab, et Stalini režiimi ajal 1930ndail aastail toimunud jõhkrad tapmised olid tõepoolest genotsiidiaktid ning et nende taga oli Nõukogude diktaator isiklikult.

Reisiparvlaev Estonia väljus Tallinna sadamast 27. septembril 1994, pardal 989 inimest. Peatekil asus sõjaline veos, mis pidi läbi Rootsi minema teise riiki. Estonia uppus öösel tugevas tuules, mis polnud aga veel kasvanud tormiks. Uppumise kulg oli dramaatiline.Laevad ei upu sellepärast, et puhub tugev tuul või et pardal on sõjaline veos. Kõik meremehed on merel näinud tugevaimaidki tuuli ja sõjalisi veoseid veavad paljud kaubalaevad. Kuid Estonia oli reisilaev ja see suunas kogu vastutuse otse valitsusele. Samal ööl alustati projekti, et peita nii laeva vrakk kui ka tõde. See ei õnnestunud. Tõde Estonia kohta on kirjas selles raamatus.Stefan Torssell läks merele juba 15-aastaselt. Tal on akadeemiline mereharidus ja laevakapteni haridus. Rootsi laevandusameti büroojuhatajana puutus ta kokku paljude hukkunute sugulastega, kes jutustasid oma loo. Seejärel algas aastaid kestnud uurimistöö.Selles raamatus kirjeldatakse iseäralikku laevahukku ja seda, kuidas 852 inimese surm kinni mätsiti. Estonia hukku ei ole mitte kunagi juriidiliselt analüüsitud.See on Stefan Torsselli kolmas raamat. Ta ise ütleb, et see on tema tähtsaim teos.

"Raamatus “Estonia inimesed. 20 aastat pärast laevahukku” räägivad oma loo inimesed, kes katastroofist tahtejõu ja ime läbi eluga pääsesid ja kes oma lähedase või lähedased kaotasid. Kuna suurõnnetusest on möödas kakskümmend aastat, on siin ka ülevaade, mis tol ööl laevas ja laevaga juhtus, kuidas toimusid päästetööd, kuidas õnnetuse järel tegid oma tööd uurimiskomisjoni liikmed, politseiuurijad, psühholoogid ja vaimulikud.Loodetavasti on raamat väikesekski toeks kõigile neile, keda tabab õnnetus, mure või lein. See ei ole lootusetuse, vaid edasielamise raamat.„Lootus, et täna või homme on see päev, kus ta koju tuleb, aitas kindlasti elada… Ja kolm aastat säilis väikegi lootus koju tulles teda eest leida.”– Sille Herma

1986. aasta 26. aprill on läinud ajalukku päevana, mil toimus plahvatus Tšornobõli tuumajaamas. Sergi Plohhi jutustab arhiividokumentidele ja intervjuudele toetudes loo Euroopa raskeimast tuumakatastroofist, mis jättis oma jälje sadade tuhandete inimeste, teiste hulgas ka eestlaste ellu. Põnevikuna kirjutatud raamat viib meid kevadiselt muretusse Ukrainasse, reaktori juhtimisruumi, hüljatud küladesse ning võimulolijate kabinettidesse. Aga ennekõike on see tuletõrjujate, teadlaste, inseneride, tööliste, militsionääride ja sõjaväelaste lugu, kes pidid oma tervise hinnaga toime tulema pealtnäha võimatuga: hoidma ära tuumapõrgu, mille kõige hullemad tagajärjed oleksid hävitanud elu kaugemalgi kui Euroopas.Raamat võitis 2018. aastal Ühendkuningriigi mainekaima aimeraamatute auhinna, Baillie Giffordi preemia.Sergi Plohhi elas 1986. aastal Ukrainas vähem kui 500 km kaugusel Tšornobõlist, praegu on tema kodu Ameerika Ühendriikides. Ta on Harvardi Ülikooli Ukraina ajaloo professor ja sealse Ukraina uurimisinstituudi direktor. Tema sulest on ilmunud mitmeid auhindadega pärjatud raamatuid, millest eesti keeles on varem ilmunud „Viimane impeerium. Nõukogude Liidu lõpp”.tõlkija Ants Pihlak448 lk

1929. aastal pani Stalin aluse sovetiriigi põllumajanduse kollektiviseerimisele − seda võib nimetada teiseks punarevolutsiooniks oktoobripöörde järel −, millega kihutati miljonid talupojad oma kodunt ja maalt minema. Kolhooside rajamine tõi kaasa katastroofilise, Euroopa ajaloo rängima näljahäda. Aastail 1931−1933 suri NSVL-is nälga vähemalt viis miljonit inimest. Kuid hädaliste abistamise asemel kasutas totalitaarriik tragöödiat ära selleks, et vabaneda endale tüütust poliitilisest probleemist. Anne Applebaum selgitab, et need üle kolme miljoni ukrainlase, kes nälja tõttu hukkusid, ei olnud juhuslikud äpardunud poliitika ohvrid, vaid Stalin jättis nad kavakindlalt surema.Applebaum tõestab arhiividokumentide ja mälestuste abil seda, mida on ammu kahtlustatud: vastuseks Ukrainas hulgaliselt toimunud rahutustele pani Stalin paika plaani Ukraina talupoegkond hävitada. Moskva sulges Ukraina piirid ja võttis selt provintsi staatusse alandatud liiduvabariigilt kogu toidu. Nälg levis kiiresti ja inimesed olid valmis sööma kõike: puukoort, koeri, laipu.„Punane näljahäda” kirjeldab haaravalt lihtsate inimeste võitlust seletamatu kurjusega ühes 20. sajandi kõige võikamas massimõrvas.E-raamat ei sisalda fotosid.