Книги, похожие на «Tuule Lind, Viimane piisk»

„Muusa“ on emotsionaalselt intensiivne ja psühholoogiliselt nüansirikas lugu kaasaegsest muusast ja tema kunstnikust. Maya kohtab konfliktset fotograafi Sebastiani, kes klammerdub tema külge nagu päästerõngasse oma aina edukama kunstikarjääri tormisel merel. Maya silmade läbi jutustatud lugu räägib nende antagonistlikust, ent mõlemale osapoolele hädavajalikust suhtest, mis rebib nad läbi näituseavamiste, veidrate koosolemiste ja lugematute fotosessioonide keerise. Selles kaoses sünnib Mayas muusa nii nagu Sebastianis sünnib kunstnik, kuni ühel päeval ei ole Mayal enam midagi anda. Katrin Oja esimene romaan „Muusa“ oli äramärgitud töö Tänapäeva 2011. aasta romaanivõistlusel. Katrin lubas kirjanikuks hakata seitsmeaastaselt, kui ta kirjutas vanaema õhutusel oma esimese raamatu kosmonaut Ludvigist. Siiani on Katrin avaldanud esseesid, kolumne, artikleid ja intervjuusid erinevates lehtedes ning ajakirjades; ta on innukas lugeja, lektor, toidufänn ja doktorant.

Nelly, kolmekümnendate keskel üksikema, vajab laste üleskasvatamiseks raha. Kuna ta oskab hästi süüa teha ja tal on olemas koht, kus lõunat pakkuda, kutsub ta omale kostilisi. Nii koguneb iga päev tema juurde lõunatama kirju seltskond: kapten, kes pole enam ammu merd sõitnud, pruunikspäevitunud spordiõpetaja, kindlustusagent ja üks ühtaegu nii meeldiv kui ka osav elektrik. Kõik kulgeb familiaarselt ja ka rahaliselt tasub see ära – kuni üks vaim minevikust ähvardab supi üle soolata.Ingrid Noll (s 1935), Saksamaa edukaim krimiautor, on kolme täiskasvanud lapse ema ja neljakordne vanaema. Pärast laste kodunt lahkumist hakkas ta kirjutama kriminaalromaane, mis muutusid otsekohe menukiteks, said auhindu ning jõudsid kinolinale. 2005. aastal anti talle kogu loomingu eest Friedrich Glauseri autasu.

Juha Vuorineni kolmandast raamatust saab lugeda, millised algjõud on vorminud vahel hapra, vahel lihtsameelse, kuid alati ausa looduslapse ehedat iseloomu. Kellele kaotas Kristian süütuse ja miks? Kas Kristian oli 80. aastate alguses diskopepu, futumees või punkar?

INIMESE ELLU MAHUB NII PALJUARMASTUST, ÕNNE JA KURBUST.KUI ME AINULT VÕTAKSIME ENDALE AEGA, ET KUULATADorisel on 1928. aastast saadik olnud üks ja seesama aadressiraamat. Seal on kirjas kõik inimesed, kellega ta oma elus on kohtunud. Nüüd elab ta üksinda Stockholmis ühes Bastugatani korteris. Aadressiraamatus on enamik nimesid maha kriipsutatud, surnud, ning Dorise elus on ainsaks vahelduseks hooldustöötaja külaskäigud ja vestlused teisel pool Atlandi ookeani elava õetütre tütre Jennyga.Ühel päeval hakkab Doris aadressiraamatus olevatest sõpradest kirjutama. Et Jenny, kes ainsana teda mäletama jääb, päriks ka tema jutustused.„Punane aadressiraamat” on haarav lugu, mis kirjeldab suure kaasaelamisega elukogemust, mida üks vanem inimene endas kannab. See hõlmab ühte tervet elu ning viib lugeja kaasa reisile möödunud aegade Pariisi, New Yorki ja Stockholmi.Sofia Lundberg (1974) on kirjanik ja toimetaja, ta elab Stockholmis oma pojaga. „Punane aadressiraamat” on tema debüütromaan, raamatu tõlkeõigused on müüdud 27 riigile kõikjal maailmas.