Книги, похожие на «Katrin Oja, Muusa»

Oma lugu on meil kõigil. Mõnel inimesel on neid koguni mitu.Seekord olid lood ju hoopis teisiti. Minu kõrval magas rahulikku und mu tulevase lapse isa. Nüüd ei pidanud ma enam kartma ja mõtlema, kuidas üksinda lapse kasvatamisega hakkama saan või kas isa tema olemasolust üldse teada tahabki. Kui ma milleski kindel olin, siis just nimelt selles, et Eerole võib loota. Oli ju tema see, kes oma peret ja last tahtis. Nüüd siis oli mehe unistus teoks saamas, kuigi ta ise sellest veel midagi ei teadnud.See on lugu Eestist Soome tööle läinud Hillest – naisest, kes pettumuste kiuste julgeb ikka veel armastusse uskuda. Hoolimata sellest, et laps, kelle ta enda teada puhtast armastusest sünnitab, ootamatult enam tema oma ei olegi. Hoolimata sellest, et mees, kelle kätte ta oma elu usaldab, polegi tegelikult see, kes ta näib olevat.Mari Sajo on sündinud 1968. aastal Pärnus, lõpetanud Tartu Ülikoolis eripedagoogika eriala ning töötanud aastaid logopeedina. Alates 2009. aastast elab ta Soomes.Mari Sajo esikromaan „Võõra õue peal“ saavutas kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanivõistlusel II koha.

Mount Kopenhaagen on 3500 meetrit kõrge tehismägi, mille ehitamiseks kulus 200 aastat. Ei ole õieti teada, miks on see kunagi rajatud, ent säärane riigi juhitud ja erainvestorite finantseeritud ettevõtmine muudab nii keskkonda kui ka inimesi, tekitab irratsionaalse mõra loogilisse ja selge elukorraldusega maailma. Taani lamedal maastikul on mägi midagi ennenägematut: tekivad uued kliimavöötmed, troopilisest polaarseni, neis omakorda sigivad uued looma- ja taimeliigid.Sellest ühtaegu eriskummalisest ja kõhedalt tuttavast maailmast leiab lugeja seitseteist lugu. Inimestest, kellel kõigil on omad unistused ja eluplaanid, mida ei kammitse tavaloogika, faktid ega isegi mitte gravitatsioon. Üks otsib jumalat füüsiliste katsumuste kaudu ja leiab tee gurmaanluseni, teine õpib lendama ja lammutab ajapikku kogu India kastisüsteemi, kolmas kohtab tulnukaid ja jääbki neid oma köögis toitma.Tänapäeva ühe silmapaistvama taani kirjaniku Kaspar Colling Nielseni (snd 1974) auhindadega pärjatud debüütraamat „Mount Kopenhaagen” on mõtlemapanev ja provotseerivgi teos, mis balansseerib osavalt tuttavliku ja eriskummalise piirimail. Varem on autorilt eesti keeles ilmunud „Euroopa kevad” (2019).

Romaani tegevus hargneb 80-ndatel ühes väljamõeldud linnas säärases linnaosas, mille sarnaseid on kogu maailmas sadade kaupa üles kerkinud. Suvine leitsak ja kuivad kraanid on sobiv keskkond lahkamaks kesmises korrusmajas elava keskealise mehe elu ja psühholoogiat ning avastamaks kes on su naabrid, mida nad mõtlevad, mis elu elavad.

Raamat armastusest ja kättemaksust, vangla ja vabaduse, kahe erineva maailmakäsitluse traagilisest kokkupõrkest, ausalt ilma ilustamata. Taotluseks on avada neid põhjusi ja juuri, millest saavad alguse jõhkrus ning vägivald. […]„Oli sul seal väga raske, Kullo?”Timukas ei vastanud niipea. Ei tõstnud pilkugi, sõi mitu tõttamatut suutäit. Viimaks pani kahvli kõrvale ja ütles:„Raske? Mõni mees neelas kolmetolliseid naelu, et laatsaretti vedelema saada. Mina ei neelanud. Aga kui hästi lühidalt ja täpselt vastata, siis sinu armast Kullot ei ole enam. Mõistad? Lihtsalt ei ole ja kõik. Nüüd olen ma Timukas. Mis sa vaatad? See on hüüdnimi. Kui ma poleks Timukas, küllap oleksin siis Kõõrdsilm, Konnanägu, Filosoof või ükskõik kes. Ainult mitte Kullo. Nii on lood.”Timuka hääl oli muutunud kalgiks. Ta toetus küünarnukkidega raskelt lauale. Ja tema tinane vaade rõhus ema, kes püüdis endas tagajärjetult maha suruda võõristust ja hirmu. Kuidas võis ema küll endale tunnistada, et võõrastab ja kardab seda meest seal teisel pool lauda? Oma lihast poega?[…]