Книги, похожие на «Rein Raud, Viimane kustutab tule»

Kümme aastat pärast teenistusest lahkumist on Reacher niivõrd kättesaamatu, kui see Ameerikas üldse võimalik on. Tal pole ei telefoni ega kindlat aadressi ja seljakotis leidub üksnes kõige hädavajalikum. Kui vana võitluskaaslane sõjaväe päevilt leiab sellest hoolimata võimaluse talle sõnum saata, on Reacherile kohe selge, et asi peab olema tõsine.Frances Neagleyga kohtudes saab Reacher teada, et üks nende kunagise kaheksaliikmelise eriüksuse kaaslastest on jõhkralt mõrvatud. Reacher ja Neagley otsustavad üksuse uuesti kokku kutsuda, ent ootamatult selgub, et seda pole sugugi lihtne teha. Kõik vanad relvavennad on kuhugi kadunud. Joostes aja peale võidu ähvardava ohuga, püüavad endised võitluskaaslased lahendada mõistatust, mille vastused peituvad ühises minevikus. Üks on aga kindel: eriüksuslastega ei tasu tüli norida.

„Muusa“ on emotsionaalselt intensiivne ja psühholoogiliselt nüansirikas lugu kaasaegsest muusast ja tema kunstnikust. Maya kohtab konfliktset fotograafi Sebastiani, kes klammerdub tema külge nagu päästerõngasse oma aina edukama kunstikarjääri tormisel merel. Maya silmade läbi jutustatud lugu räägib nende antagonistlikust, ent mõlemale osapoolele hädavajalikust suhtest, mis rebib nad läbi näituseavamiste, veidrate koosolemiste ja lugematute fotosessioonide keerise. Selles kaoses sünnib Mayas muusa nii nagu Sebastianis sünnib kunstnik, kuni ühel päeval ei ole Mayal enam midagi anda. Katrin Oja esimene romaan „Muusa“ oli äramärgitud töö Tänapäeva 2011. aasta romaanivõistlusel. Katrin lubas kirjanikuks hakata seitsmeaastaselt, kui ta kirjutas vanaema õhutusel oma esimese raamatu kosmonaut Ludvigist. Siiani on Katrin avaldanud esseesid, kolumne, artikleid ja intervjuusid erinevates lehtedes ning ajakirjades; ta on innukas lugeja, lektor, toidufänn ja doktorant.

Taivo on vabakutseline ornitoloog, kel lisaks looduses viibimisele tuleb ka pikki tunde arvuti taga töötada. Abielukriisi tõttu väldib ta kodu, pealegi on hiljuti tema ellu ilmunud noor lindude vaatlemisest huvitatud naine. Teesalude pereelule see teadagi kasuks ei tule.Kevadel hakkavad toimuma sündmused, mis paljastavad mitmeid saladusi ka teiste linnuhuviliste tegevuses ja suhetes. Võimuvõitlus vaevu hingitsevas linnuklubis, hämarad lood metsas, vanade vaatluspäevikute vargus, kallaletungid maakodus ja segased juhtumised pankrannikul …Järjest kriminaalsemaks muutuvaid sündmusi asuvad uurima raamatutest „Jaanituli Käopesas” ja „Kuristik raiesmikul” juba tuttavaks saanud kriminaalpolitseinikud Marko Tammik ja Piret Velliste. Mõistatused küll lahendatakse, kuid mõndagi jääb veel varjatuks.Eet Tuule on varem avaldanud üheksa raamatut: „Trompetid udus” (2014), „Tagalaane valitsejad” ja „Poisike rukkis” (2015), „Sundsuvitaja” (2016), „Juured ja võrsed” ning „Keset ilu ja valu” (2017), „Eraku eksitus”, „Jaanituli Käopesas”, „Metsatalu saladused” (2018) ja „Kuristik raiesmikul” (2019).

Raamat armastusest ja kättemaksust, vangla ja vabaduse, kahe erineva maailmakäsitluse traagilisest kokkupõrkest, ausalt ilma ilustamata. Taotluseks on avada neid põhjusi ja juuri, millest saavad alguse jõhkrus ning vägivald. […]„Oli sul seal väga raske, Kullo?”Timukas ei vastanud niipea. Ei tõstnud pilkugi, sõi mitu tõttamatut suutäit. Viimaks pani kahvli kõrvale ja ütles:„Raske? Mõni mees neelas kolmetolliseid naelu, et laatsaretti vedelema saada. Mina ei neelanud. Aga kui hästi lühidalt ja täpselt vastata, siis sinu armast Kullot ei ole enam. Mõistad? Lihtsalt ei ole ja kõik. Nüüd olen ma Timukas. Mis sa vaatad? See on hüüdnimi. Kui ma poleks Timukas, küllap oleksin siis Kõõrdsilm, Konnanägu, Filosoof või ükskõik kes. Ainult mitte Kullo. Nii on lood.”Timuka hääl oli muutunud kalgiks. Ta toetus küünarnukkidega raskelt lauale. Ja tema tinane vaade rõhus ema, kes püüdis endas tagajärjetult maha suruda võõristust ja hirmu. Kuidas võis ema küll endale tunnistada, et võõrastab ja kardab seda meest seal teisel pool lauda? Oma lihast poega?[…]

Oma lugu on meil kõigil. Mõnel inimesel on neid koguni mitu.Seekord olid lood ju hoopis teisiti. Minu kõrval magas rahulikku und mu tulevase lapse isa. Nüüd ei pidanud ma enam kartma ja mõtlema, kuidas üksinda lapse kasvatamisega hakkama saan või kas isa tema olemasolust üldse teada tahabki. Kui ma milleski kindel olin, siis just nimelt selles, et Eerole võib loota. Oli ju tema see, kes oma peret ja last tahtis. Nüüd siis oli mehe unistus teoks saamas, kuigi ta ise sellest veel midagi ei teadnud.See on lugu Eestist Soome tööle läinud Hillest – naisest, kes pettumuste kiuste julgeb ikka veel armastusse uskuda. Hoolimata sellest, et laps, kelle ta enda teada puhtast armastusest sünnitab, ootamatult enam tema oma ei olegi. Hoolimata sellest, et mees, kelle kätte ta oma elu usaldab, polegi tegelikult see, kes ta näib olevat.Mari Sajo on sündinud 1968. aastal Pärnus, lõpetanud Tartu Ülikoolis eripedagoogika eriala ning töötanud aastaid logopeedina. Alates 2009. aastast elab ta Soomes.Mari Sajo esikromaan „Võõra õue peal“ saavutas kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanivõistlusel II koha.