Книги, похожие на «Aleksandr Beljajev, Viimane inimene Atlantisest»

Anton Tšehhovi 1887. aastal ilmunud novell.

Suurbritanniast pärit lavakunstiõpilane Claire elab New Yorgis tööloata ja haarab kinni ainsast käeulatuses olevast teenimisvõimalusest, etendades hotellide baarides kergemeelseid näitsikuid, et aidata ühel lahutusadvokaatide firmal truudusetuid abielumehi vahele võtta.Kui üks tema sihtmärk muutub mõrvajuurdluse objektiks, palub politsei Claire’ilt, et too kasutaks oma näitlemisoskusi kahtlusaluselt ülestunnistuse väljameelitamiseks. Aga Claire’il on kahtlusi selle osa suhtes, mida teda tahetakse mängima panna. Kui Baudelaire’i surmahõngulise luule uurimisele pühendunud kirjandusteadlane Patrick Fogler on tõesti mõrtsukas… Või on ta hoopiski kõige korralikum abielumees, keda Claire on kunagi kohanud? Ja kas selles lavastuses on peidus veel midagi peale selle, mida temale on räägitud?Ja siis taipab Claire, et ta on võtnud vastu kõige ohtlikuma rolli oma elus. Enam ei ole selge, kas tema jahib tapjat või jahib ülimalt rafineeritud sadist teda ennast …Et kahtlusaluse haigeid erootilisi kihusid täpsemini paika panna, ühineb Claire põrandaaluse BDSM-netikogukonnaga ja käib piitsutamiskeldrites. Aga see kõik on lapsemäng võrreldes baudelaire’likul dekadentsimaastikul aset leidvate tõeliste roimadega.

Elasid kord tinasõdurid, keda oli kokku 25. Nad olid vennad, sündinud ühest ja samast tinalusikast. Püss õlal, seljas kaunid sinise-punasekirjud vormid, vaatasid nad otse enda ette.Esimene asi, mida nad selles maailmas kuulsid, oli hüüd Tinasõdurid! Niimoodi hõikas rõõmus väike poiss ja plaksutas, kui ta oma sünnipäeval karbi avas ja sõdurid lauale seisma rivistas.Kõik tinasõdurid nägid välja täpselt ühesugused, välja arvatud see, kes oli valatud viimasena. Tema jaoks oli tina väheks jäänud ja sellepärast oli tal vaid üks jalg. Kuid ta seisis oma ühel jalal sama kindlalt kui teised kahel. Temast meie lugu räägibki.Muinasjutt

Astara, kelle maadeuurijaist vanemad hukkusid maavärinas, on rahvusvaheliselt tuntud rikka Sir Roderick Worfieldi hoolealune. Külastades pärast neiu koolilõpetamist Pariisi, ostavad nad Johann van Aacheni maali «Parise otsus».See annab Sir Roderickile mõtte lasta Astaral valida oma kolme vennapoja seast endale abikaasa, kellele ta jagaks onu suurt varandust ja maavaldusi.