Книги, похожие на «Risto Vuorinen, Vastarannan lumo»

Värise, armas lugeja – uksed avab surnud tüdrukute klubi! Tere tulemast õnnetu lõpuga muinasjuttude maailma! Varu taskurätte, et pühkida hirmuhigi! Jajah, varu taskurätte, sest viha-, naeru- ja nukrusepisarad pääsevad lahinal voolama…Neil plikadel juba on, millest rääkida. Nad teevad seda ühtaegu tundeküllase helluse ja julma otsekohesusega. Nendes lugudes kohtuvad lennukas fantaasia ja verd tarretav elutruudus, südant pitsitav äng ja vabastav naer, õrnus ja rõvedus, süütu alandlikkus ja vääramatult võigas kättemaks. Lugude autor on Gudule, kodanikunimega Anne Duguël, lennuka kujutlusvõimega daam, kes on avaldanud üle kahesaja raamatu nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele. Ta sündis Brüsselis 1945. aastal. Pere ainsa lapsena arenes Anne’is juba õige varakult välja pöörane lugemis- ja kirjutamishimu. Pärast kunstiõpinguid Belgias veetis ta viis aastat ajakirjanikuna Lähis-Idas ning jätkas sama tööd mitme Prantsuse ajalehe-ajakirja juures. Tema esimene raamat ilmus 1987. aastal ja sestsaadik pole Gudule ilukirjandust jätnud. Esimestest teostest alates on teda saatnud suur lugejamenu ning tema looming on pälvinud rohkesti auhindu. Poolrealistliku, poolfantastilisena on see sihtgrupist sõltumata üsna ühetaoline. Lasteraamatud on muidugi iseasi, kuid piir Gudule’i “noortekate” ja täiskasvanutele mõeldud tekstide vahel pole kuigi range. Kui miski viimaseid esimestest eristab, siis vahest poeetilisem keelekasutus ja rõhutatud erootilisus. 2008. aastal ilmunud kogumik koondab Gudule’i lühiromaanide paremikku.

Uurija-üleminspektor Banksil tuleb seekord leida põhjus, miks sillalt alla kukkunud töötul ja puruvaesel endisel kolledžiõpetajal Gavin Milleril oli surres taskus viis tuhat naela sularaha. Kahtlusaluste rivi on kirju. Siin on nii inimesi kolledžist, kus Gavin Miller varem õpetas ja kust ta seksuaalse ahistamise süüdistuse pärast lahkuma oli sunnitud, kui ka salapärane naine Milleri minevikust, kellega tutvus ulatub 1970. aastatesse. Kui Banksile mõista antakse, et parem oleks uurimine sinnapaika jätta, saab kogenud inspektor aru, et selle mõrvaloo taga on peidus palju rohkem räpaseid saladusi, kui esmapilgul arvata oli. Lisaks keerulise kuritöö lahendamisele peab Banks hakkama saama ka kolme naisalluva ja ühe naisülemusega ning seisma silmitsi vaat et hirmsaima asjaga oma elus – võimalusega, et ta saadetakse pensionile. Inglise menuka ja rohkelt auhindu võitnud krimikirjaniku Peter Robinsoni inspektor Banksist jutustavaid romaane iseloomustavad pingeline süžee, ootamatud sündmustikupöörded ja usutavad tegelased, kellest igaühel on küll omad inimlikud vead, aga kellele lugeja hakkab kiiresti kaasa elama. Varraku kirjastuses on varem ilmunud Robinsoni romaanid „Vältimatu lõpp“, „Pühendunud mees“ ja „Ripporg“.

Pensionärikamp tegutseb jälle – agaramalt kui kunagi varem!Märtha ja tema sõbrad on Las Vegases. Nad pistavad valehambad suhu ja istuvad ratastooli, et rünnata kasiinot ja tõelises Robin Hoodi vaimus vaestele raha hankida. Pärast kuritegu pöördub Pensionärikamp tagasi Rootsi, et politsei kannult maha raputada, ent satub otse sülle kuritegelikule motojõugule. Kuid Märtha ei lase end hirmutada. Ta pakub poistele vahvleid ja murakalikööri, ise juba järgmise sissemurdmise plaanile viimast lihvi andes. Ehk saaks tsiklimehi järgmises kuritöös ära kasutada? Aga mis siis, kui nad pensionäre tüssata kavatsevad … Märthal, Taibul, Rehal, Anna-Gretal ja Stinal ei ole kerge, kuid nad jätkavad visa võitlust selle nimel, et kogu ühiskonna elu oleks parem.Catharina Ingelman-Sundberg on kirjutanund rea romaane ja populaarteaduslikke raamatuid ajaloost. 2004. aastal lõi läbi huumorižanris hinnatud „Tädileksikoniga”. Pärast pikka aega ajakirjanikuna Svenska Dagbladetis töötamist on ta nüüd pühendunud raamatute kirjutamisele. Pensionärikamp seikles eesti keeles esimest korda raamatus “Vanaproua, kes röövis panka”.

Alli teab: see on viimane aasta, mis temas räägib. Aasta, mis temast, rumalast plikast, küpsetanud inimese. Väliselt on ta veel nüüdki sama väike plika, sama blond tütarlaps, ta pole vananenud ega inetumaks läinud näost – ei, vastuoksa, ta nägu on sisaldavam, ta silmad sügavamad. Ning ta silmis peegeldub mitte enam kerge-, vaid raskemeelsus, ta näos mitte enam elujanus kihisev naiivsus, vaid selgunud järelemõtlikkus. Ta on ilusam kui aasta tagasi, kuid kahvatum, kõhnem, ta iseloomu edasiigatsuse ja laialivalgumise asemele on tulnud peaaegu kartlik tagasihoidlikkus ja süvenemine iseendasse. Üldisse karja kuuluvast liikmest on saanud individuaalne olevus.