Книги, похожие на «Risto Vuorinen, Vastarannan lumo»

Dillon Kameron on tuukrina hinnatud spetsialist Põhjamere puurtornidel. Üle mitme aja tuleb ta Šotimaa rannikusaare väikesesse asulasse, et otsida üles naine, keda ta kunagi armastas ja pole lakanud armastamast tänaseni – oma hukkunud sõbra lesk Teya. Lisaks peab mees leidma ka tütre, kelle olemasolust tal seni aimugi polnud.

London, 1995. Kui oma põlvkonna üks silmapaistvamaid näitlejaid Sir James Harrison üheksakümne viie aastasena sureb, ei jää temast maha mitte üksnes murest murtud perekond, vaid ka saladus, mis on nii šokeeriv, nii vapustav, et võib põhjalikult raputada Inglismaa ladviku alustalasid …Joanna Haslam on noor ambitsioonikas ajakirjanik, kellele antakse ülesanne legendaarse näitleja matustest artikkel kirjutada. Mälestustseremooniale on kogunenud maailma kuulsuste koorekiht. Joanna aga komistab kogu selle glamuuri taga peituvale hämarale saladusele: talle mainitakse kirja, mille James Harrison endast maha jättis ja mille sisu on üle seitsmekümne aasta meeleheitlikult varjatud. Saladust katvaid valede kihte üksteise järel maha koorides põrkab ta kokku jõududega, mis püüavad teda igati takistada, et tõde päevavalgele ei tuleks. Ning et kiri enne teda kätte saada, ei kohku need jõud millegi ees tagasi …

Adam Cruz on pidevalt seksile mõtlev töönarkomaanist ajakirjanik, kes on aina kusagil üle ilma komandeeringus. „Võimetuna midagi tundma,“ üritab ta end ravida juhusuhete, antidepressantide ja mõistatuslike sodilaksudega. Ta saabub tähtsale geneetikakonverentsile Montréali, kus temaga hakkavad toimuma kummalised lood. Kõigepealt saab ta ravim otsa ning tal ei õnnestu uue retsepti saamiseks oma terapeudi doktor Di Dioga ühendust võtta. Seejärel saab ta teada, et tema endine kallim on arvatavasti sooritanud enesetapu. Lisaks painab Adamit perekonnalegend vaarisast, kes nägi ühes Montréali kirikus imet ja leidis Jumala, ning ta mõtiskleb, kas ehk seesama ime võiks juhtuda ka temaga, kui ta leiaks üles sama kiriku. „Montréali deemonid“ on ühtaegu pihtimusromaan ja selle satiir. Teos ammutab inspiratsiooni Jack Kerouaci spontaansest proosast, Henry Milleri tahumatust aususest, Paulo Coelho müstikast ja Haruki Murakami sürrealistlikust huumorist.

Ma sattusin Raudiku külla esimest korda siis, kui piiritsooni tulnud võõrast igal sammul valvati ja jälgiti, sest suur Nõukogude riik oli oma piiride puutumatuse pärast alalises hirmus. Mind võlus selle paiga kaunis loodus ja ahistas see, et seal peremehetsesid võõrastes mundrites inimesed, kes olid Eestimaa ja eestlaste peremeesteks saanud. Saatuse tahtel olen hiljem käinud Raudikul kümnete aastate jooksul, elanud kaasa selle rannikuküla allakäigule ja tundnud rõõmu, et lõpuks on elu selles kodututega asustatud külas hakanud ülesmäge minema. Ärgu otsitagu selles romaanis konkreetseid paiku ja inimesi, sest tegevus võib toimuda mis tahes põhjaranniku külas. Meie maarahva käekäik on poole sajandi jooksul selleks piisavalt ühetaoline olnud.