Книги, похожие на «Ганс Христиан Андерсен, Vankumatu tinasõdur»

Rikka Türgi ärimehe tütre prantsuse keele koduõpetajaks maskeerunud Nadina Talbort peidab ennast Konstantinoopolis ega tea, kuidas Inglismaale tagasi pääseda. Bosporuse kaldal istudes päästab ta mehe, kes põgeneb ujudes venelaste eest. Mehe ära saatnud, saab Nadina varsti teada, et suurvesiir ihkab teda oma kolmandaks naiseks.

“Praktikaaruanne” on tegeliku elu sündmustel põhinev pöörane retk läbi 1990. aastate Eesti ajalehe- ja raadiotoimetuste. Minajutustaja kirjeldab oma meeleheitlikke ponnistusi uurivaks ajakirjanikuks saamisel ning sel ajal, kui ta otsib vastust küsimusele, miks kõik ikkagi nii läks nagu ta läks, joonistub tema jutustusest välja ainulaadne pilt ühest olulisest muutuste ajastust Eesti Vabariigis. See kõik kokku on korraga nii ülimalt naljakas kui ka lohutamatult kurb. “Praktikaaruanne” on kiires tempos lugemine, mis peaks paeluma nii neid, kes armastavad Dovlatovit, kui ka neid, keda huvitab, mis ikkagi päriselt toimub ühe ajakirjandusväljaande toimetuses.

Nimeka režissööri, lavastaja ja näitekirjaniku Ingmar Bergmani (1918–2007) poolautobiograafilises teoses „Fanny ja Alexander“ avaneb laste pilgu läbi Ekdahlide teatridünastia igapäevaelu ja murdeliste sündmuste jada, mida saadab ja peegeldab Shakespeare’i „Hamleti“ lavastamine pereisa juhitavas teatris. Enda sõnutsi on Bergman maalinud teoses oma lapsepõlvemaailma, püüdes tabada noorusaja paikade, inimeste ja ootamatuste lumma, mille juurde ta mälestustes meelsasti tagasi pöördus. Samanimeline linateos, mille Bergman ise lavastas ja mida kriitikud on nimetanud tema hüvastijätuks filmikunstiga, jõudis kinodesse 1982. aastal ning pälvis võõrkeelse filmi Oscari.

Oma tuntuimas teoses visandab Campanella ideaalriigi, mille kodanikud elavad omalaadses kommuunis: eraomandit seal ei tunta, kõik tööd tehakse ära ühiselt ning igaüks saab pidada ametit, „mille peale tal kõige rohkem soont ja hakkamist on“. Ridade vahele on mõistagi pikitud ka kriitikat autori kaasaegsete elukorralduse ja tol ajal valitsenud mõtteviiside pihta. Campanella lootis, et Päikeselinna-sarnast ideaalriiki on võimalik ka tegelikkuses ellu kutsuda, ja eri vahendeid appi võttes prooviski ta seda korduvalt teha. Tema katsed olid küll määratud läbikukkumisele, ometi leidsid mitmed tema ideed hiljem edasi arendamist, need oli eeskujuks nii prantsuse revolutsionääridele kui ka XIX sajandi positivistidele ja sotsialistidele.„Päikeselinna“ uustrükk ilmub redigeeritud tõlkes ning täiendatud kommentaaride ja saatesõnaga.

Vene klassiku Aleksandr Kuprini jutustus.