Книги, похожие на «Mika Keränen, Vanemuise väits»

Rosal, kaheksateistaastasel Londonist pärit tüdrukul, on tetrapleegia ehk neljajäsemehalvatus. Tema vanemad, kes teda väga armastavad (kippudes teda ehk liigagi vati sees hoidma), ja võluv vanem vend on Rosa jaoks kogu maailm. Kuid ta igatseb enamat. Kui siis üks Bostoni arst valib just tema riskantse ja eksperimentaalse operatsiooni kandidaadiks, kolib Rosa imele lootes koos perega Massachusettsisse.Sylvia, New Englandi lähedal asuvast väikelinnast pärit tüdruk, on ajusurmas. Tema vanemad annetavad Sylvia keha Rosa heaks. Rosa ärkab pärast operatsiooni esimese inimesena, kes on saanud endale uue doonorkeha. See on tõeline meditsiiniline anomaalia. Rosa peaks olema üliõnnelik, kuid teda vaevavad aina painavamad sundmõtted selle kohta, kes õieti oli Sylvia ja milline oli tema elu.Rosa huvi oma uue keha vastu ja soov Sylviat mõista viivad ta autoreisile – avastusretkele, mis toob kaasa ka üllatava uue suhte. Kuid kas Rosa suudab lahendada oma identiteedidilemma? Kes ta ühe teise tüdruku kehas tegelikult ikkagi on?

Vendade Grimmide rohkem- ja vähemtuntud muinasjutte. Kokku on e-raamatus rohkem kui 60 muinasjuttu.

Nõidu pole vaja karta, eriti mitte seda, kes elab sinus endas.Mariefredis jäävad järjest inimesed haigeks, sümptomid on igatahes väga kummalised. Kas Katkuhaldjas on linna tulnud? Alriku ja Viggo perekonnaliige jääb niisamuti haigeks ja poisid tõmmatakse võitlusse, kus ajaga armutult võidu joostes püütakse olukorrale lahendust leida. Samal ajal küpseb Irise peas plaan, kuidas välja selgitada, kes on must nõid. See plaan on aga ülimalt eluohtlik. Pealegi haiseb see mädanenud laiba järele …„Katkuhaldjas” on sarja „PAX” seitsmes osa.

Jutustus raudse iseloomuga poisist kes elu keerdkäikudes ja sekeldustes – mida poiste elus ju ikka ette tuleb – alati inimeseks jääb ja selja sirge hoiab.[…]„Ma polegi enam laps, vaid suur poiss.”„Seda nüüd küll, aga meile, vanadele, oled ikkagi laps.”Nii siis jäigi. Jaan talitas nüüd veel hoolsamini hoovis ja puukuuris, pühkis tänavat ja käis pesu viimas. Aga õhtuti võttis tänavanurgalt putkamehelt lehti, lippas mööda tänavaid ja tõi õhtuks paarkümmend senti koju. Tuleva kuu algusest otsustas päris lehepoisiks hakata ja kontorist lehed võtta.„Ega aita midagi,” kinnitas ta endale sageli, „tuleb endal hakata seda elu korraldama ja seadma.”[…]