Книги, похожие на «Mika Keränen, Vanemuise väits»

Sarja viiendas raamatus on Kanonveienil kõik rõõmsalt jõulude ootel, kui äkki kostab raadiost teade: härra Thrane on kõik õigused jõuludele ära ostnud ja enne ei tohi keegi jõule pidada, kui ta ei ole Thrane kauplustest suure summa eest kingitusi ostnud. Bulle, Lise ja doktor Proktor otsustavad jõulud päästa. Neil ei tule madistada üksnes Thrane vastikute kaksikutega, vampiirkaelkirjakuga käokellas, Soome hävitajaga ja kuningaga, kelle keldris on hallitusseen, vaid ka tõreda läbipõlenud jõuluvanaga, kes ei ole üldse selline, nagu sa jõuluvanast arvad. Ja meie sõpradel pole muud kui tilgake ajaseepi ja piiramatu kogus puuksupulbrit.Kirikukellad helisevad ja vaikselt langeb lund. Mitte kunagi varem ei ole jõulud olnud nii suure küsimärgi all …

VAATA SEDA POISSI TROONIL.Ta mängib oma osa hästi. Kulm kortsus, sõrmed paigal, selg sirge. Aga ta pilk ebaleb. Miski ta silmis on rännanud kaugele eemale.TAL ON SURMAHIRM.Hetkeks teeb see mulle rõõmu. Siis mulle meenub –KOLETISED ON KÕIGE OHTLIKUMAD, KUI NAD KARDAVAD.–Mare Barrow on vangis, ilma välguta võimetu ja piinleb oma surmatoonud vigade küüsis. Ta elab poisi armust, keda kunagi armastas ja kes pole täis muud kui valesid ja reeturlikkust. Nüüdseks kuningaks saanud Maven Calore jätkab oma surnud ema sepistatud püüniste punumist, et säilitada kontroll riigi ja oma vangi üle. Sel ajal, kui Mare palees kidakivi koorma all vaevleb, jätkab ta kunagi räbalais uusvereliste ja Punaste punt koondumist, treenimist ja laienemist. Nad valmistuvad sõjaks, suutmata enam kauem saladuskatte all tegutseda. Ja pagendatud prints Cal, kel Mare südamega omad plaanid, ei peatu millegi ees, et tüdrukut tagasi tuua.

„Tukastame hommikuni,” ütleb Ardo ja kustutab tule. „Ma magan siis sinu kõrval. Kui sind muidugi ei häiri, et ma norskan.”Ent nad uinuvad päriselt alles vastu hommikut. Riided on voodi ees hunnikus maas. Rebeka teksade peal vedelevad Ardo aluspüksid, sealsamas on Rebeka pluus ja Ardo raske metallist püksirihm. Rebeka tajub, et ta hääl kõlab pimedas toas veidralt kumedana.„Ma ei tea, ma olen natuke noor nagu.”„Proovi aru saada, mina vaatan sind mehe pilguga.”„Sa oledki must kümme aastat vanem.”„Jah, ja tahan sind hirmsasti!”„Ma pole nagu valmis. Ma peaksin ka nagu päriselt tahtma.”„Jah, sul on õigus. Täiesti. A’ mis klassi sa lõpetad?”„Üheksanda.”Rebeka on oma klassi veidrik. Ta jälestab kooli, tuiab vabal ajal sõbrannadega vanalinnas ning kulutab kogu taskuraha kassettidele, raamatutele ja odavale veinile. Rebeka otsib ka armastust ning leiabki selle. Tõsi, armastus pole selline, nagu ta arvab, ega tule sealt, kust ta seda ootab. Aasta on 1998, alkoholi saab putkast kätte ööpäevaringselt ning tutvusi sõlmitakse trollipeatuses.„(Mitte just) armastuslugu” on Brigitta Davidjantsi (snd 1983) debüütromaan. See on kohustuslik raamat tänastele tüdrukutele, aga ka kõige neile, kelle tütarlapseiga jäi pöörastesse üheksakümnendatesse.