Книги, похожие на «Jack London, Valge mehe tava»

1986. aastal on Eddie ja ta sõbrad inglise poisikesed, kes otsivad oma unises kodulinnakeses närvikõdi. Nad kasutavad salakeelena kriidijoonistusi – ainult neile mõistetavaid kriipsujukusid. Ent siis juhib üks saladuslik kriidikuju nad otsejoones tükeldatud laiba juurde – ja pärast seda muutub kõik.2016. aastal on Ed täiskasvanu, kes usub, et on minevikuga rahu teinud. Siis aga jõuab ta postkasti kiri, milles pole muud peale ühe kriidikuju. Kui selgub, et ka tema sõbrad on saanud samasuguse teate, peavad nad seda kellegi totraks tembuks … kuni üks neist leitakse surnuna. Nüüd mõistab Eddie, et iseenda päästmise nimel peab ta lõpuks ometi välja selgitama, mis tol ammusel ajal ikkagi juhtus.Lugejat vaheldumisi minevikku ja tänapäeva juhtiv „Kriidimees” on stiilipuhas põnevusromaan, kus kõik tegelased on kui lihast ja luust, igal saladusel on ammendav lahenduskäik ja loo pöörded on ootamatud ka kõige terasemale lugejale.C. J. Tudor elab koos abikaasa ja tütrega Inglismaal Nottinghamis. „Kriidimehe” idee tekkis tal koerahoidjana töötades, kui ta ajas mööda poriplatse vettinud koeri taga ja hoolitses samal ajal oma väikese tütre eest. „Kriidimees” on C. J. Tudori esimene raamat.

„Muusa“ on emotsionaalselt intensiivne ja psühholoogiliselt nüansirikas lugu kaasaegsest muusast ja tema kunstnikust. Maya kohtab konfliktset fotograafi Sebastiani, kes klammerdub tema külge nagu päästerõngasse oma aina edukama kunstikarjääri tormisel merel. Maya silmade läbi jutustatud lugu räägib nende antagonistlikust, ent mõlemale osapoolele hädavajalikust suhtest, mis rebib nad läbi näituseavamiste, veidrate koosolemiste ja lugematute fotosessioonide keerise. Selles kaoses sünnib Mayas muusa nii nagu Sebastianis sünnib kunstnik, kuni ühel päeval ei ole Mayal enam midagi anda. Katrin Oja esimene romaan „Muusa“ oli äramärgitud töö Tänapäeva 2011. aasta romaanivõistlusel. Katrin lubas kirjanikuks hakata seitsmeaastaselt, kui ta kirjutas vanaema õhutusel oma esimese raamatu kosmonaut Ludvigist. Siiani on Katrin avaldanud esseesid, kolumne, artikleid ja intervjuusid erinevates lehtedes ning ajakirjades; ta on innukas lugeja, lektor, toidufänn ja doktorant.

«Saladuslik tsaar» on Maniakkide Tänava ulmejuttude kirjutamise töötubadest alguse saanud legendaarne ulmesari, mis on jõudnud oma viienda köiteni. Esimese jutukogu järgi nime saanud sari on võitnud mitmeid Eesti Ulmeühingu poolt välja antavaid Stalkeri auhindu. Tsaari kogumikud on leidnud toetust Kultuurkapitalilt, kriitikud on neist kiitvaid retsensioone teinud ja järgesid ootama jäänud.Varasemates «Saladusliku tsaari» kogumikes räägiti sellest, kuidas Maale läheneb hiigelasteroid Tooni, mis ähvardab lõpetada inimkonna eksistentsi. Otsustatakse otsida ellujäämisvõimalusi mujalt päikesesüsteemist, kuid pagemiseks ei jätku kõikidele ressursse. Mahajääjad kaevavad varjendeid, võideldakse pääsemisvahendite pärast, hiljem aga heideldakse juba Tooniga saabunud võõraste eluvormidega. «Droonide mängus» on juttu sellest, kuidas inimkond kohtub võõraste biomasinate ja tehisintellektidega kõikjal meie tähesüsteemis. Ühtlasi leitakse ka vastus inimesi kaua vaevanud küsimusele, miks tulnukad siia üldse tulid.

Kogumiku tõlkerubriigi avab tänapäeva ulme superstaari Orson Scott Cardi lühiromaan «Kingituste sõda» (2007), mille tegevus toimub «Enderi mängu» ja «Enderi varjuga» samal ajal Lahingukoolis. Lugejal seisab ees taaskohtumine mitme tuttava tegelasega nagu Lahingukooli ülem kolonel Graff, Bean või Ender Wiggin ise.Lisaks Cardi mahukale lühiromaanile leiab uuest Täheajast kümme jutuvõistluse paremikku kuuluvat lugu. Tuntud autoritest on mütoloogilis-religioosse fantaasialooga esindatud Meelis Friedenthal, lisaks veel peamiselt luuletajana tuntud Krafinna ja eelmisel jutuvõistlusel 2. auhinna võitnud Kadri Pettai. Ülejäänud juttude spekter ulatub kosmilistest madinalugudest militaarse fantasy ja keskaegse õuduseni.Raul Sulbi ülevaateartikkel tutvustab seekord nn. kadunud maailmade (lost world, lost race) teemat ulmekirjanduse ajaloos ja selle kirjandusliigi tuntumaid viljelejaid H. Rider Haggardit, Edgar Rice Burroughsit ja A. Merrittit. Artiklit ja alažanrit illustreerima on valitud käesoleva Täheaja numbrisse õudusklassik Henry S. Whiteheadi jutustus «Paani rahvas».

Märten Moks teab, et on korralikult ämbrisse astunud. Uued valimised on aga tulemas ja mugava äraolemise aeg riigikogus kuidagi väga ootamatult viimase veerandi peale tiksunud. Seega tuleb kiiresti midagi ette võtta. Geniaalse mõttevälgatuse ajel palgatud suhtekorraldaja kinnitab, et abi oleks mõne vaenuliku meediakanali kodustamisest. Väljavalituks osutub pruunilokiline, väikest kasvu, kergesti mõjutatav teleajakirjanik Svetlana, kes on „täitsa kenake“, nagu Moks rahulolevalt nendib.