Книги, похожие на «Ela Tomson, Valda Raud. Üks elu»

Selle raamatuga paneb Eesti teatri elav legend Lembit Anton (s. 1922) värvika punkti oma teatrimälestustele. Kui Eluteatri näitelaval I osa (2012) keskendus peamiselt Lembit Antoni õpingutele Moskva Teatriinstituudis GITIS ja II osa (2013) töötamisele Tallinna Draamateatris, siis käesoleva, III osa fookuses on selgelt möödunud sajandi 60.-ndate – 80.-ndate aastate Tartu teater Vanemuine. Vastasseis ja vägikaikavedu Vanemuise autokraatliku peanäitejuhi Kaarel Irdiga võtab tuurid üles kohe nende tutvuse alguses, kui 6-klassilise haridusega ülbe teatrijuht teatab Eesti ainsale kõrgema haridusega režissöör-lavastajale Lembit Antonile: „Lavastada saad minu teatris alles pärast minu surma, aga näitlejana saad tööd nii palju kui soovid. Kui on vähe, küsi aga juurde, saad.“ Kas Lembit Anton seda sai ja mida põnevat Vanemuise teatris veel juhtus, saab hea lugeja aga teada, kui avab käesoleva raamatu… Eluteatri näitelaval III kuulub viimase, seitsmenda raamatuna ajaloolisse mälestuste sarja üldpealkirjaga Punane katk, millest siiani on ilmunud esimesed kuus raamatut: Selles sõjas mina ei sure (2007), Maakorraldajad (2010), Kuhu küll kõik külad jäid? I ja II osa (2011) ja Eluteatri näitelaval I (2012) ja II osa (2013).

Rüütel olla ei ole Eestis kerge olnud, ei aastasadu ega -kümneid tagasi. Mõnigi tahtnuks Rüütli kõrvaldada – vähemasti võimult. Selle õnnestumisel oli aga pettunuid kordades rohkem. Eesti rahvas hindas Arnold Rüütlit teistest poliitikutest enam nii ülemnõukogu esimehe kui vabariigi presidendina. Tema elu hõlmab ja peegeldab peaaegu tervet sajandit Eesti ajaloost kõigi selle tumedate ja helgete aegadega. Rüütel on elanud truu ja töökana mitte ainult koos oma rahvaga, vaid ka oma teadlasest abikaasaga. Sündinud 10. mail 1928 Saaremaal, alustas Arnold Rüütel seal ka oma põllumajandusega seotud karjääri, mis jätkus Tartus sovhoosidirektori ja põllumajandusakadeemia rektorina. Tema kõrge maine rahva silmis ja rahvusvaheline tuntus põhineb 16. novembril 1988 vastuvõetud suveräänsusdeklaratsioonil ja selle kaitsmisest alanud konfliktil Moskvaga, millest algas NSV Liidu lagunemine. Eesti kiirel arengul pärast iseseisvuse taastamist oli oma sotsiaalne hind. Ühiskond polariseerus edukuse alusel ning lõhe „esimese ja teise Eesti“ vahel kärises kriitiliseks. Vabariigi presidendina oli Arnold Rüütli missioon ületada lõhe ja hoida kestliku arengu kurssi. Kuid toetust ja aega jäi tal napiks… Paljudel on temast oma lugu rääkida, ta on pikki aastaid elanud meie seas ja silme all ning seepärast tundub, et teame Rüütlist kõike. Aga kas ikka teame? Raamat avab tema eluga seotud sündmuste põhjusi ja tagamaid.

Minu üllitis pole kirjutatud päris tavaliste kaanonite järgi. Need on mälestustekillud, lükitud ajateljele, nagu mu elu on kulgenud, üritamata anda mastaapsemat sündmuste raamistikku. Esitan asju nii, nagu mina neid nägin ja näen. Lisatud omi mõtteid maailma asjade kohta. Kohati antud ka taustainfot, sest noorem põlvkond ei orienteeru ülearu hästi nõukogude elu ja olu eripäras.Päevikut ei ole ma kunagi pidanud. Selle kirjutise jaoks ei istunud ma raamatukogus ega uurinud algallikaid arhiivis. Aluseks on minu mälu ja mõned teatmeteosed. Seepärast palun ette vabandust faktivigade pärast, mida siin kindlasti leidub.Kui ma mõnele tuttavale rääkisin kavatsusest oma mälestused kirja panna, siis küsiti kõigepealt, kui ausalt ma räägin? Raske öelda. Aususel avalikus tekstis on oma gradatsioonid. Intiimsetest ja endalegi segastest seikadest ma juttu ei tee. Kuid ühte asja olen endale lubanud – teadlikult ei valeta.Toomas Leito (1946–2020) mälestusteraamat keskendub elule nõukogude aja lõpukümnenditel ja 1990ndatel aastatel: siin on juttu tööst Inturisti giidina ja sõjaväeteenistusest tollasel Ida-Saksamaal, suunamisest parteitööle, elust Moskvas, kirjeldusi sündmustest EKP Keskkomitees ning pikemalt ajakirjanduses veedetud tormilistest aastatest Rahva Hääle ja sellest võrsunud väljaannete toimetustes.

Mae Antsu, romaanide „Mu pärnade aegu” ja „Murra leiba nälgijale” autor, on kirja pannud oma elu loo. Jutustus viib lugeja läinud sajandi 30. aastate Tallinna nüüdseks kadunud Roosi tänavasse, kirjeldades noore tüdruku isiksust kujundavaid sündmusi: kehvakestes oludes kasvamine (ma häbenesin oma kodu), märtsipommitamine (me põlesime puupaljaks), mobiliseeritud isa hukkumine tabamuse saanud laeval (uskusin kaua, et isa tuleb veel koju).Suhtumine õpingutesse, oma kooli ja õpetajate seminari annab aimu autori suurest lugupidamisest hariduse ja õpetajakutse vastu ja tutvustab üksiti Tallinna Pedagoogilise Instituudi sünnilugu.Oma pikka õpetajaelu kirjeldades toob Mae Antsu lugejani tolle aja pedagoogitöö keerulisi ja ajastuomaselt absurdseid seiku. Muuhulgas on autor olnud Tallinna omaaegse näidiskooli, teatrikallakuga 32. keskkooli sünni juures. Sel kirjeldusel on ajaloodokumendi väärtust.Ja ometi on lapsepõlves sõbra pooleldi naljaga pillatud sõnad „Sa oled Mitte Keegi” saatnud autorit läbi elu ja sundinud teda nukraks tegeval moel otsima õigustust ja heakskiitu oma töökale, kuid otsekui varjus elatud elule.