Книги, похожие на «Ela Tomson, Valda Raud. Üks elu»

Sellest, kui palju ja kuidas õnnestus Arnold Greenil spordi- ja kultuurirahvast aidata, saame aimu käesolevast raamatust.

Miks just raamat? 40. sünnipäeva puhul korraldas Peeter Volkonski Illegaardi kohvikus näituse “Minu ja minu sõprade asjad”, mis on nüüdseks unustusehõlma vajunud. 50. sünnipäeva puhul korraldas ta Vanemuise kontserdimajas kontserdi, mis jäi tehnilise apsu pärast linti võtmata. Niisiis mõtles ta, et 55.sünnipäeva puhul võiks olla raamat, sest raamat jääb kusagil ikka alles, näiteks Ameerika Ühendriikide Kongressi Raamatukogus, kus on tallel isegi kõik “Harju Elu” numbrid. Miks selline pealkiri? Peeter Volkonski sobras vanades paberites, leidis mõne loo, mis kunagi ammu isegi avaldatud, mõne, mida kunagi esitatud ja mõne, millest ta isegi ei aimanud, et see veel alles on. Seejärel istus ta tugitooli, kirjutas ruudulisse kaustikusse mõne pildi juurde ja pani kõik kokku. Sai paras kompott. Ja kuna kõike selle komponente ühendavad kaaned, siis ei mõistnud ta paremat pealkirja välja mõelda, kui selle raamatu rahvusvaheline number.

„Kodu kõikjal kaasas“ sisaldab Ain Kaalep reisimälestusi alustades elust Soome allohvitserikoolis ning lõpetades kultuurireisidega Leetu, Armeeniasse, Aserbaidžaani, Jugoslaaviasse, Usbekistani, Tšehhoslovakkiasse, Tadžikistani, Venemaale, Saksamaale, Kuubasse ja muidugi Georgiasse. Mõned tekstid viivad lugeja võõrastesse maadesse ja kultuuridesse kaudsemaid radu pidi; näiteks Prantsusmaad kirjeldab Kaalep eelkõige Charles Baudelaire’i loomingu kaudu. Kõik lood on tihedalt läbi põimitud meenutustega kaasaegsetest kultuuritegelastest, võõrriigi võimust ja selle mõjust kultuurile ning eri maade ja rahvaste kirjandusest ja selle tõlkimisest.

"Kirjutan sulle esimest korda. Ma ei tea su vanust,tausta ega konditsiooni, aga tunnen, et pean sulle kõigepealt selgitama, mida sa oma käte vahel hoiad. Kuigi ma räägin selles raamatus oma elust, ei pea ma seda siiski elulooraamatuks. Eesti raamatupoodide riiulitel on küllaga erinevate inimeste elulugusid, sest põhjamaist ja kinnist eestlast huvitab kõige rohkem ikka teiste elus toimuv. Neid raamatuid lugedes saab hea juhul teada, et kellelgi teisel läheb samamoodi kui lugejal, ja paremal juhul läheb tal hulleminigi. Sellisel juhul saabub hinge rahulolukübemeke. Vähemalt minule mõjuvad teiste halvad uudised just niimoodi. Mõtlen, et kurat, mul pole hädakedagi, vaata Clintonit või Kennedyt.Ahjaa, „Minu Kennedy“. Miks selline pealkiri? Ärge saage valesti aru, ma ei samasta ennast Ameerika Ühendriikide presidendiga. Mul ei ole suurushullustust. „Minu Kennedy“on mingil määral see võõras kole juhtum, mis paneb mõtlema, et mul endal on ikka väga hästi. „Minu Kennedy“ on lahendamata lugu või mõistatus. Mind seob temaga miskija samas ka mitte midagi."Stig Rästa