Книги, похожие на «Anton Hansen Tammsaare, Uurimisel»

Pingestatud õhustikuga lühiromaan viib meid maailma, mis on läbi imbunud nähtamatust mürgist: see tapab loomi, võtab võimust inimeste kehade üle ja halvab nende meeled. Puhkusest maal kujuneb painaja ning hämaras, elu ja surma vahetsoonis viibivad tegelased püüavad sündmusi mõttes taastades toimunut mõista.

Lesestunud Saral pole uutes suhetes õnne ja ta jõuab järeldusele, et tõeline armastus saab inimesele osaks vaid korra elus. Seda hetkeni, kui naabermajja kolib ärritav, kuid samas vastupandamatult ligitõmbav Norman, kes lisaks kõigele otsib endale üheks õhtuks fiktiivset abikaasat.

CIA agent Tess Marlow on harjunud ohtudele julgelt näkku vaatama, kõik ta lihtsad inimlikud tunded on range kontrolli all. Selleks, et leida oma hea sõbra ja eestkostja tapjad ning paljastada salajane vandenõu, mis keerleb iidse reliikvia ümber, tuleb Tessil ilmuda Euroopa kõrgemasse seltskonda. Aga ta pole sugugi rõõmus, et juhtkond käsib tal võtta endale abiliseks tsiviilisiku – tähtsate ja kasulike sidemetega ekstsentrilise miljonäri, keda näivad huvitavat üksnes seiklused. Et sellesse miljonäri võib ka armuda, tundub juba täiesti uskumatu. Armastus pole kindlasti mitte CIA agentide jaoks! Või siiski?

Vennad Grimmid panid „Lumivalgukese“ muinasjutu esimese variandi „Õnnetu laps“ kirja 1808. aastal. See jäi nende elu ajal käsikirja. Vennad Grimmid avaldasid „Lumivalgukese“ muinasjutu 1812. aastal oma suure muinasjutukogumiku „Laste ja kodu muinasjutud“ esmatrükis. Nad redigeerisid iga uue trüki jaoks oma muinasjutte, kuna nii lapsevanemad, kooliõpetajad kui ka kiriku esindajad kritiseerisid muinasjutte nende vägivaldsuse pärast. Näiteks asendas Wilhelm Grimm „Lumivalgukese“ teisest trükist alates kurja ja jumalakartmatu ema kurja ja jumalakartmatu võõrasemaga. Siinses väljaandes on kolm „Lumivalgukese“ varianti ja vendade Grimmide kommentaarid „Lumivalgukese kohta“.

Raamatupidaja Stemin mõrvatakse, kuid ruum kus laip leitakse on seestpoolt lukustatud: siit hargneb edasi mõistatus mida püüavad lahendada sündmustekeerisesse juhusena sattunud dr. Truve ja krimnalist Harro.[…]Alateadliklult ta oli tõmmanud ühendava sideme mõrva ning tundmatu daami vahel ja kohkus ise oma avastusest.„Kas mõrvar on tabatud?” ta küsis.„Ei tea,” vastas kohtuarst. „Politsei keeldub andmast lähemaid seletusi. Mulle tundub, et midagi on seal liimist lahti. Hommikul, kui tulin läbi kriminaal­politseist, oli seal koos salk ajakirjanikke. Nad olid mõrvast kuulnud ja tahtsid teada üksikasju. Kriminaal­politsei ülem Jaanre aga saatis nad kõik minema. Ma ei ole teda veel kunagi näinud nii pahurana ja kategoorilisena. Vaesed poisid olid päris ehmunud.”[…]