Книги, похожие на «Cathleen Polland, Reegliteta armastus»

VERI LUMEL. Olav Johansen on düslektikust palgamõrvar, kes kipub liialt kergesti armuma. Tal on käsil pikk armastuskiri, samal ajal töötab ta Oslo kõige mõjuvõimsama narkokuninga Daniel Hoffmanni teenistuses. Ühel päeval saab Olav aga pisut ootamatu ülesande – kõrvaldada Hoffmanni noor, kaunis ja truudusetu naine. Ta hakkab teda salaja jälgima, kuni juhtub vältimatu: ta armub temasse. Oslo kohal langeb laia lund ning see 1975. aasta talv tõotab pakase poolest veel kauaks meelde jääda.VEEL VERD. 1977. aasta augustis sõidab üks mees muust maailmast eraldatud külla Norra põhjaosas. Ta nimi on Ulf, tal pole pagasit, kuid ta väidab, et läheb jahile. Veetes aega saamide ja lestadiuslaste seas, kes järgivad vana kristluse tavasid, avastab ta enda jaoks kultuuri, mis on korraga külalislahke ja ainulaadne, abivalmis ja tundmatu. Küla kirikuteener Lea annab Ulfile kasutada vintpüssi ja jahitorni, kus südaööni paistev päike teda ärkvel hoiab, samal ajal kui ta rahutult Finnmarki monotoonset tasandikku jälgib. Tasapisi saavad aga Lea ja tema poeg Knut aru, et Ulf ei olegi jahimees, vaid hoopis ise kellegi teise saakloom. Ja jahimehed on juba teel.

Deborah pole oma õde näinud ajast, mil too mehele läks ja Toft-Warreni mõisa elama asus. Pärast isa surma asub ta aga Ida-Inglismaa tasandike poole teele, et Beatrice’i külastada. Kuid jaamas ei ole tal kedagi vastas. Veelgi enam, ta kuuleb, et Toft-Warreni mõis põles paar päeva tagasi maha ja ta õde hukkus tules. Kuid kas tegu oli ikka vaid õnnetusjuhtumiga?

"M. R. Jamesi ja William Hope Hodgsoni kõrval tähtsaima 20. sajandi alguse inglise õuduskirjaniku E. F. Bensoni (1867–1940) tondijuttude paremikust leiab lugeja nii klassikalisi maamõisate viirastuvaid asukaid, kelle hingel traagiline veresüü rahuneda ei luba, rõskete surnuaedade kõdunevaid kooljaid, satanistlikke rituaale õõvastava atmosfääriga salajastes lossikambrites, iidsete kultuspaikade sajandite taha ulatuvat raudset haaret, kohutavaid limaseid hiidsuuri olendeid, Egiptuse muumiate needust, Alpide kõrgmäestikes elunevaid jälke poolinimesi-poolahve, esoteerilisi rituaale, aga ka viirastuvaid ammusurnud lapsi kaugest ja õnnelikust minevikust.E. F. Bensoni tondijutte iseloomustab psühholoogiline usutavus, peene ja tundliku pintsliga välja joonistatud karakterid, ängistav ja unenäoline atmosfäär, midagi varjamata edasi antud ja hästi visualiseeritud õudused ning kirjaniku enda keerukale ja puritaanlikule lapsepõlvekodule viitavad painajalikud lapstegelased."

Kiirete, täpsete ja halastamatute lõigetega lahkab autor kõige igapäevasemaid elusituatsioone ja suhtepõimikuid. Tema tegelased, kes igaüks oma ainulaadse häälega oma loo jutustavad, on enamasti tavalised inimesed, mõnikord meeldivad ja liigutavad, kuid sageli ka elult haavata saanud ja kannavad endaga mõnd sünget saladust.

See juhtub mitme sajandi pärast. Siis, kui viimase inimese viimase hingetõmbeni on jäänud tuhat aastat. Niko elab Berliinis. Tal on korter ja mõned sõbrad. Ta veedab oma päevi mängides, süües ja magades. Ta on täiesti normaalne inimene. Samasugune kui kõik teised selles tulevikus, kus masinad hoolitsevad inimeste nagu oma vanadekodus elavate vanemate eest. Selles vaikelus, kus inimestel pole enam funktsiooni, on midagi väljakannatamatut. Paljud löövad käega, ent Niko ootab, teadmata täpselt mida. Kõik muutub, kui ta näeb sajanditevanust filmi „Terminaator 2”, mille painajalik nägemus inimkonna tulevikust ei lase tal enam oodata. Niko sukeldub Vanasse Kultuuri, et kogeda eluiha nagu möödunud lugude kangelased. Ent uued läbielamised viivad ta vaimse kokkukukkumise äärele. Kui Niko kohtab Verat, näib talle, et on viimaks leidnud tähenduse ja õnne. Aga see on kõigest lõpu algus. Meie kõigi jaoks.„Viimased tuhat aastat” on stsenarist Andris Feldmanise debüütromaan. 200 lk