Книги, похожие на «Ann Granger, Ütle seda mürgikeeli»

Lühiproosat 1994. aastast

Pärast seda, kui võimas orkaan Rut on üle Skåne liikunud, leitakse hommikul Höllvikenist ühe rannaonni eest mõrvatud naine. Peagi toimub järgmine rünnak ja tegutsemisviis viitab ühele taanlasest vägistajale ja mõrvarile – Valby-mehele –, kes tegutses mõned aastad varem Kopenhaagenis.Malmö elanike seas levib paanika ja kriminaalinspektor Tess Hjalmarsson, Skåne lahendamata juhtumite rühma juht, on sunnitud koos oma otsekohese partneri Marie Erlinguga hakkama mõrvarit otsima. Esialgu jääb politsei töö tulemusteta, ent kui kurjategija jätab endast jälje, leitakse seos ühe vana juhtumiga, mida Tess on juba ammu lahendada tahtnud: 19-aastase Annika Johanssoni kadumine Simrishamnis ühel suveööl kuusteist aastat tagasi. Kas Annika oli kurjategija esimene ohver või peitub tõde neiu kadumise kohta kusagil mujal?„Kadunud tüdrukud“ on „Lahendamata juhtumi“, Malmös ja Österlenis toimunud tegelikest juhtumitest inspiratsiooni saanud kriminaalsarja esimene osa.Tina Frennstedt on Rootsi juhtivaid kriminaalreportereid, kellel on seljataga töö mitmes suures ajalehes ja telesaates. Ta on spetsialiseerunud lahendamata juhtumitele ja kirjeldab politsei tööd väga usutavalt. Varem on ta avaldanud dokumentaalromaani „Dilpomatdottern“ („Diplomaadi tütar“). „Lahendamata juhtum. Kadunud tüdrukud“ pärjati Rootsis Crimetime Award 2019. aasta parima debüütkriminaalromaani auhinnaga. Žürii hinnangul on raamatus olemas kõik, mida üks kriminullide austaja võib soovida: keerukad tegelased, maalilised kirjeldused, mõjus keel – ja palju huumorit.

Romaan eesti rahva raskest elust mõisahärrade rõhumise all. Rängas olukorras ei jää rahval muud üle, kui krabada endale kõike, mida kätte saab, olgu siis naabri sahvrist, mõisaaiast või teede ristmikul vanakurja käest. Loomulikult on mängus ka kõiksugused kratid, tondid ja kollid, kes varitsevad põõsas, silmad põlemas, et paljukannatanud külainimestele veelgi enam kurja ja kahju tekitada.Illustreeritud eriväljaanne valmib romaani 20. aasta juubeliks.

„Nüüd siis on kirjanikud absoluutselt vabad!” röökis Usmer pimedusse ja tühjusesse. „Kirjandus on nüüd lõpuks ometi vaba kohustusest olla moralist, dissident, rahvavalgustaja, koduõpetaja, ajalooline mälu, dissident, seksuaalinstruktor, pastor, rahvuslane, internatsionalist, antikommunist, konspiraator, lipukandja, tulehoidja, saladuste laegas… Aga kirjandus ei oska saabunud vabadusega midagi peale hakata, kirjandus tunneb ennast armetult ja lindpriilt. Kirjandus on nagu masendunud töötatööline, kes pargipingil istudes vaatab, kuidas oma „Mercedeses” kihutab mööda koolivend, kes nüüd on metalliärimees või pornokinotööstur! Kurat! Parim kirjanik on surnud kirjanik! Aga meie jätame järele alles pärast letaalset lõpplahendust!”