Книги, похожие на «John Burnside, Uppumiste suvi»

Adam Kay töötas arstina Londonis kuus aastat, enne kui dramaatiline juhtum sundis ta uut karjääri valima. Ta pidas kõigi nende aastate jooksul päevikut ning selle põhjal sündiski käesolev pisarateni naljakas ja vägagi mõtlemapanev teos, mis valgustab halastamatu aususega arstielu tagamaid, kõigi selle rõõmude ja murede, ohverduste, hulluksajava bürokraatia ja raputavate selgushetkedega. See on armastuskiri kõigile neile, kelle kätes võib ühel hetkel olla sinu elu. 288 lk

Olin nüüd väga üksi ja väga kõrgel. Külma liikumatusse õhku tõusis alasti naise kujuline hingeaur. Tihe nagu kadakasuits. Tänavavalgustite paistel sillerdavad lumehelbed langesid õhetavale näole ja ma lasin sel tundel liikumatult enesest läbi voolata. Tundel, mida ma tundsin kunagi, kui paadisillast lahti lasin ja tajusin, et vesi mind kannab, ja mida ma tundsin kord aastaid hiljem, kui Võru kultuurimaja taga peksa sain ning pärast verisel lumel pikutasin ja taevast vahtisin. See oli nii, nagu väljunuks ma kehast.

Erasmus Levine’il on väga harukordne töö. Kui Ühendriikide president on välisreisil, seisab Erasmus temast alati paari meetri kaugusel, käes mapp, mida presidendile ulatada, kui olukord peaks seda nõudma. Mapis on koodid, sidevahendid ja kõik muu vajalik, et president saaks anda käsu tuumarelvade kasutamiseks. Erasmus hindab oma töö vastutusrikkust, on selle üle uhke. Või siis mitte?Erasmuse perekond ja naabrid on kindlad, et tema tööks on üliõpilastele filosoofia õpetamine ning et loengute andmiseks viibib ta vahel nädala-paari kaupa kodust eemal. Või siis mitte?Väikese poisina seletas Erasmus emale, kuidas kirjutada salakirju, ning mõtles välja ka koodi, mida teadsid vaid tema ja ta ema. Ema on ammu seniilsena hooldekodus, järsku võtab aga keegi Erasmusega just seda koodi kasutades ühendust. Kes ja miks?Et vabaneda ohust, mida tuumarelvad inimkonna tulevikule kujutavad, oleks kõige õigem tuumapomme sisaldavad sõjaväebaasid õhku lasta. Või siis mitte?Hoogsalt algava tehnopõneviku iga peatükk pakub rohkem küsimusi kui vastuseid, kuid sekka ka harivaid seiku tuumafüüsika arenguloost.

Algupärast Eesti ulmet avaldava Täheaja almanahhisarja 12. köites on esindatud nii kodumaise ulme tuntud tegijate – Siim Veskimehe ja Maniakkide Tänava – uudislooming kui ka uute autorite – Manfred Kalmsteni ja Helena Alexandra Altroffi – esimesed suleproovid. Lisaks avaldame traagiliselt hukkunud kultusautori Lew R. Bergi (1968–2005) järelejäänud paberite hulgast leitud lühiromaani.Temaatiliselt on uues Täheajas enim esindatud teadusliku fantastika kosmoseulme alaliiki kuuluvad teosed, kuid lisaks on nende kaante vahel ajarännuulmet, postapokalüptilisi maailmu ja veel palju muudki.Kogumiku lood:Lew R. Berg: «Musta Roosi vennaskond»Siim Veskimees: «Asteriuse kodutee»Maniakkide Tänav: «Au ei olegi vaja» («Saladusliku tsaari» järg)Manfred Kalmsten: «Põgeneda Rottidelinnast»Helena Alexandra Altroff: «Defectis»Catherine Asaro: «Virmalised neljal häälel», tõlkinud Iris-Barbara JeletskiRaul Sulbi lugu Jules Verne'ist, «150 aastat „Erakordseid reise“»Raamat on ilmunud Eesti Kultuurkapitali toetusel.

”Kass nimega Jossif” on romaan Jossif Stalinist. Temast on kirjutatud sadu teoseid, aga kindlasti võib õelda, et selles raamatus on täiesti uus vaatenurk küsimusele, kuidas väikesest Jossif Džugašvilist arenes türann nimega Stalin.Stalinil oli palju isiklikke saladusi. Mispärast võltsis ta oma sünniaja? Mistõttu ta pahem käsi oli vigane? Tema ei lubanud kirjutada oma lapsepõlvest, aga miks? Milleks saatis ta surma miljoneid kaasmaalasi? Mis põhjusel ta naine Nadežda tappis end?Paranoiliseks diagnoositud Stalin oli verine diktaator, aga teisest küljest võimsaim valitseja Venemaa ajaloos. Venemaa pole kunagi olnud nii suur ja vägev, kui tema ajal, võttes arvesse N-Liidu mõjujõu Ida-Euroopa satelliitriikides ning mujal."