Книги, похожие на «John Burnside, Uppumiste suvi»

„Ja ma kõndisin kodu poole ja mõtlesin, et võib-olla peaksin ma kõigele vaatamata selle loo kirja panema. Loo Stellast, Alexist, endast ja oma vanematest ning ka Sandist, Amirist ja Tommi Hjeltist. Ja ma mõtlesin, et selles loos peab olema palju rohkem tõtt kui „Sepapargi unistajas“ ja teistes lugudes, mis ma olin kirjutanud. Sest me elasime säärasel ajal, nagu me elasime. Sest et on pimedust ja sest et on valgust. Ja siis järgmine vastumeelne mõte: sellisel juhul tuleb minulgi kohtuda valguse ja pimedusega iseendas.“ Tuntud ja tunnustatud soome-rootsi kirjaniku Kjell Westö (snd 1961) romaani „Väävelkollane taevas“ tegevustik hargneb päikselistest 1960. aastatest meie pimedasse aega. Lihtne Helsingi poiss tutvub maal suvitades jõukasse ja mõjukasse Rabelli suguvõssa kuuluva endavanuse Alexiga. Tänu sellele sõprusele saame lähema pilgu heita suguvõsale ja selle klantspinna all peituvatele saladustele. Poiss armub Alexi õesse Stellasse, nende suhted kestavad aastakümneid, ikka armastades ja tülitsedes, lahku minnes ja kokku saades, kui maailm samal ajal nende ümber muutub ja nende ellu sekkub.See eepiline Helsingi kirjeldus käsitleb põlvkondi, peresuhteid, armastust ja sõprust, kuid näitab ka kriitiliselt, kuidas klass ja keskkond, kust me tuleme, meid mõjutavad ning meie unistusi ja mälestusi kujundavad. Mõjutused tulevad ka meid ümbritsevast maailmast ning taevas, mis lapsepõlves oli süütult sinine, omandab kollakaid toone, millega tuleb õppida elama, ilma et kalgistuks. Romaan on tugevaks jätkuks Westö varasematele teostele, aga pinged ja värvid on veelgi jõulisemad.

Sari „Nero Wolfe’i juhtumid“Tõlkinud Jaan KabinKujundanud Villu Koskaru272 lkKirjastus TänapäevPaul Chapini ülikoolikaaslased pole endale kunagi päriselt andestanud traagilise lõpuga vingerpussi, mille tagajärg on ränk trauma terveks eluks. Ometi usuvad nad, et Paul on neile andestanud… Kuni üks neist kukub kaljult surnuks ning teistele hakkavad saabuma luuletused vihjetega kättemaksule ja mõrvale. Pauli toetamiseks loodud Lunastusliiga hirmunud liikmed pöörduvad Nero Wolfe'i poole. Kuid kas piisab Wolfe'i geniaalsusest ja Archie usinusest, et mängida üle mõrvar, kes on nii meisterlik, et suudab kuritöid kavandada ja täide viia kõigi silme all?

Helmi Mäelo (1898 – 1978) kuulub küll eesti kirjanduse pagulasautorite nimistusse, kuid tema kirjanikutee sai alguse enne Teist maailmasõda kodumaal. Tuntuse saavutas ta käesoleva romaanideloogiaga “Vallaslaps. Eevi Altma abielu”, mis ilmus eraldi raamatutena 1934. ja 1935. a Tartus, ja seda just kõlbeliste küsimuste julge käsitlemise, laiemalt n-ö naisteema tõttu. Mõlema romaani peategelane Eevi on lastekodulaps, keda loomuomane läbilöögivõime viib kõigist elutakistustest hoolimata aina kõrgemale, samal ajal kui mõned tema suguõed jäävad elule selgelt alla või lähevad kergema vastupanu teed.

Margaret Atwoodi düstoopiline meistriteos „Teenijanna lugu” on moodne klassika. Romaani järjega „Testamendid”, mis pärjati 2019 Bookeri preemiaga, viib autor loo dramaatilise lõpuni. Rohkem kui viisteist aastat pärast „Teenijanna loos” kirjeldatud sündmusi võimutseb Gileadis endiselt teokraatlik režiim, ent on märke selle sisemisest määndumisest. Sel otsustaval hetkel ristuvad kolme väga erineva naise eluteed ning tulemus mõjutab nende kõigi, nagu ka Gileadi saatust. Kaks naist on veel noorukesed, Gileadi režiimi ajal üles kasvanud. Nende tunnistustele lisandub kolmanda, vanema naise hääl. Tema on saavutanud Gileadis mõningase mõjukuse häbitute saladuste teadmise tõttu. „Testamentides” näitab Atwood, kuidas iga naine, tegelikult iga inimene, on sunnitud türanniale üles ehitatud ühiskonnas kohanema, oma koha leidma ja mõtlema, kui kaugele ta sellesse uskumises läheb. Atwoodi enda sõnutsi ärgitas teda „Teenijanna loo” järge kirjutama just lugejate huvi, teisalt lähtus ta ka sellest, mis meie maailmas praegu toimub. „Aasta kirjandussündmus.”‒ The Guardian