Книги, похожие на «Jaak Ja Valter Ojakäär, Uno Naissoo. Põgene, vaba laps!»

20. sajandi kõige kuulsam ja väidetavalt Suurbritannia kõige mainekam peaminister Winston Churchill on nüüdisajaloo ikoonkuju. Ent kuigi ta oli poliitika esirinnas peaaegu kuuskümmend aastat, ei mäletataks teda ei kellegi muu kui väikese tegelasena Suurbritannia valitsuste jätkuvas draamas, kui poleks olnud II maailmasõda.Briti poliitik, ajaloolane ja kirjanik Roy Jenkins analüüsib oma suurepärases ülevaates Churchilli erakordse isiksuse kõiki tugevaid ja nõrku külgi. Toetudes oma kogemustele ja ulatuslikele teadmistele Suurbritannia poliitilisest ajaloost, kirjeldab ta Churchilli parlamentaarset karjääri läbi valimiskampaaniate, liitlaste vaheldumise, läbikukkumiste ja kõrgpunktide.Selles raamatus on pööratud peamist tähelepanu Churchilli poliitikuelule ja näidatud, kui suured olid tema parlamentaarsed kogemused. Peaaegu kuuskümmend aastat, alates Lõuna-Aafrika Vabariigi moodustamisest ja lõpetades raudse eesriide tekkimisega, keerles tema elu Westminsteri ümber. Jenkins kujutab sügava poliitilise mõistmisega nende aastate vaimu, hinnates samal ajal ka Churchilli tegevust viljaka kirjamehena.II maailmasõja käiku ja sündmusi on jälgitud üksikasjalikult, tuletades meile meelde, millisel noateral seisis Suurbritannia aastatel 1939–1941. See raamat näitab, et Churchillil oli sõja võitmises ja Suurbritannia püsimajäämises oluline kaal.Seda teadmiste sügavuselt ja silmapaistvalt stiililt erakordset raamatut elustab huumoritunne ja tõstab esile süüviv vaimsus.NB! Eraamat on paberväljaande juurde kuuluvate illustratsioonideta.

Hugo Chavez oli fenomen. Teda on võrreldud Napoleoni, Nasseri, Peroni, Castroga, aga tegelikult pole keegi neist nagu Chavez. Ta valiti demokraatlikult, valitses nagu monarh ning tekitas ühtviisi imetlust ja põlgust. Kuidas õnnestus tol autokraadil ära võluda mitte ainult terve rahvas vaid ka suur osa maailma avalikkusest? Kuidas suutis ta inimesed nagu käsu peale naerma või nutma või maruliselt aplodeerima panna? Ja kuidas õnnestus Chavezil võimule jääda hoolimata sellest, et Venezuela tema käe all kokku varises? Kui ta 1999. aastal võimule tõusis, lubas ta demokraatlikku revolutsiooni, mis pidi tema kodumaad tundmatuseni muutma. Nii Venezuelas kui mujal Ladina-Ameerikas muutuski karismaatiline Chavez vaeste lootuse ja vabaduse sümboliks. Tegelikkuses aga läks riik presidendi raudsesse haardesse, valitsuse poliitilised vastaseid vangistati või saadeti riigist välja, samal ajal semutseti kõigi maailma diktaatoritega alates Castrost lõpetades Ahmadinedžadiga. Tulusa naftaäri riigistamise taustal varisesid kokku avalikud teenused ja lakkas olemast kesklass… Seda kõike saatmas Chavezi lõputud ülesastumised meedias, näiteks alatasa eetris olevas telesaates “Alo Presidente!”.

Tiit Pruuli raamat avab Liibanonis pantvangis olnud seitsme eestlase vabastamise tagamaid. Põnevusraamatust saab teada, kuidas tegutsesid Eesti välisministeerium, kaitsepolitsei, välisluure ja teised ametiasutused ning üksiküritajad nii Eestis kui ka mujal maailmas. Raamatus on seniavaldamata dokumente, andmeid läbirääkimisest, röövitute sugulaste päevikukatkeid. Samuti antakse põhjalik ülevaade Lähis-Ida ajaloost, kultuurist ja poliitikast.

Keegi meist ei tea ette, mis saatusel meile varuks on. Olude sunnil võib mõne inimese elu kujuneda kirjuks nagu lapitekk. Just nii juhtus Maria Bosse-Sporlederiga, 1932. aastal Tallinnas (Revalis) sündinud baltisaksa tüdrukuga. Tol hetkel ei aimanud ei tema ega ta vanemad, et juba seitse aastat hiljem tuleb neil kõike maha jättes Eestist lahkuda. Vanaisa maja Kadriorus, vanemate villa Nõmmel, isa kontor Tallinna sadamas, liivarand põhjarannikul ja see imetabane valgus – kõik jäi seljataha.Ees ootasid aastad täis ebakindlust ja materiaalset kitsikust, esmalt ümberasujatena Poolas, seejärel põgenikena Saksamaal ning viimaks emigrantidena Kanadas. Õpingute raames pöördus autor peagi Euroopasse tagasi ning jäi viimaks püsivalt elama Freiburgi.1960. aastatel külastas ta esimest korda taas Eestit. Pärast Eesti Vabariigi taastamist käis ta siin juba regulaarselt ning vaatles huviga nende keeruliste aastate jooksul Eesti ühiskonnas aset leidnud muutusi. Vaatles kõrvaltvaataja pilguga, aga päris võõrana ei tundnud ta end sealjuures samuti mitte. Kunagi kohvreid pakkides jäi suur hulk asju küll maha, kuid kodutunne sai siiski viimase kohvriga kaasa võetud …