Книги, похожие на «Jaak Ja Valter Ojakäär, Uno Naissoo. Põgene, vaba laps!»

Enne järjekordse patrulli algust valdab sind alati pisikeärevus või hirm – suuremalt jaolt pelgad astuda isevalmistatud lõhkekehale–, kuid kontrollpunktist väljudes ei mõtle sa enam muule kui vaid ülesandetäitmisele. Sa ei kuuletu sealjuures mingile massoonimaffiale ega poliitikule,vaid oma jaoülema käskudele ja korraldustele. Ühel hetkel avab vaenlane suüksuse pihta tule, püüdes teid tappa. Ta ei soovi, et sina oma kaaslastegakülaelanikele eluliselt vajalikku veetruupi parandama saabunud ehitajaidjulgestaksid. Samas kohalikud olidki ise need, kes põllu niisutussüsteemiparandamist palumas käisid. Lahingutegevuses ei ole sa tõesti muresdemokraatia pärast selles riigis. Tulistades vaenlase suunas, on tähtsaim sinuenda ja kaaslaste tervis ning täitmist vajav ülesanne.* * *Martin Kukk on sündinud 1976. aastal Tapa linnas. Pärast keskkooli lõpetamistasus ta õppima tollase Riigikaitse Akadeemia sõjakooli, kust ta suunatiharidusteed jätkama Saksamaa Liitvabariiki. Ta lõpetas Bundeswehri ülikooli,soomusvägede kooli, sõjakooli ja hiljem ka Saksa armee kindralstaabikursuse.Major Martin Kukk on teeninud Eesti Kaitseväe Scoutspataljonis ja MaaväeStaabis ning osalenud kahel rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil AfganistaniIslamivabariigis. Alates 22. oktoobrist 2015 on major Martin Kukk Vahipataljoniülem.

Raamatus „Noore loodusuurija seiklused“ tutvustab armastatud loodusfilmide tegija David Attenborough oma nooruspõlve loomakogumisretki, mille eesmärk oli püüda Londoni loomaaiale haruldasi loomi ning teha sellest BBC jaoks filme ja telesarju. Esimene retk viis Guyanasse suur-sipelgaõgija, teine Indoneesiasse komodo varaani ja kolmas Paraguaysse vöölase järele, kuid muidugi tutvuti igal reisil ka paljude muude iseäralike loomadega. „Noore loodusuurija seiklused“ on kirjutatud Attenborough’le omase sarmi ja huumoriga ning varustatud hulga toonastelt retkedelt pärit fotodega.

Minu sees elab rändaja. Armastan teed. Mõlemal kujul. Seda, mis jalgade all kulub, ja seda, mis tassi sees hinge soojendab. Läksin ühel õhtul töölt koju ja rääkisin teismelisele tütrele vaimustusega oma suurepärasest mõttest minna Hispaania palverännakurajale. Leppisime kokku, et läheme koos ja kirjutame koos.See lugu on minu elu läbi kahe kõige olulisema suhte – minu suhe emaga ja minu suhe tütrega. Mu ema on geenius. Kui suur õde alles väike oli ja kõndides kukkus, ütles ema talle: „Tule siia, ma tõstan su üles.“Samal ajal on see meie aja lugu. See on osa seitsmekümnendatel sündinud põlvkonna kirjutamata loost.Armastust on mitut moodi. Selles raamatus on kaks armastuslugu.Kätlin KaldmaaKui ma poleks emaga caminol käinud, ei oleks ma kunagi teadnud, et tegelikult on ta nagu koerakutsikas, kes hommikuti iga hinna eest õue tahab minna.Hanneleele Kaldmaa

Christie Watson on kakskümmend aastat töötanud Inglismaa haiglates õena. Autobiograafiline raamat, milles ta juhatab lugejat inimese sünnist surmani ning erakorralise meditsiini osakonnast morgi, on muljetavaldav sissevaade sellesse hoolivusest, kaastundest ja headusest kantud elukutsesse ning selle telgitagustesse.Autor viib lugeja kaasa inimelu kõige kriitilisematesse hetkedesse. Siin saab tihti määravaks see, millest moodsas meditsiinis pahatihti puudu jääb: haige tervenemiseks on kõrgtehnoloogiliste meditsiiniprotseduuride kõrval eluliselt oluline ka inimlik empaatia – südame hääl ja hoolivuse keel.Praegusel ajajärgul, kui ühiskonda on värskelt raputanud koroona- pandeemia, on õdedest ja teistest meditsiinitöötajatest saanud sõna otseses mõttes oma eluga riskivad meie aja kangelased. Just nüüd kaaluvad paljud noored, kas neile sobiks õe õilis, kuid samas väga nõudlik eriala. See südamlik raamat julgustab nii tulevasi meditsiiniõppureid kui ka kõiki meid – potentsiaalseid patsiente – ulatama sagedamini toetavat kätt abivajajale ning mõistma paremini tööd, mida teevad tänapäeval õed.„See raamat pani mu nutma. Sundis mõtlema. Ajas naerma. Innustas mind hindama üht kõige alahinnatumat ametit kõrgemalt kui eales varem.” – Adam Kay, raamatu „See teeb haiget” autor