Книги, похожие на «Sarah Crossan, Üks»

Minu nimi on Amber Reynolds. On kolm asja, mida peaksite minu kohta teadma:1. Ma olen koomas.2. Minu abikaasa ei armasta mind enam.3. Mõnikord ma valetan.Amber ärkab haiglas. Ta ei saa liikuda. Ta ei saa rääkida. Ta ei saa avada silmi. Ta kuuleb kõiki inimesi enda ümber, ent neil pole sellest aimugi. Amber ei mäleta, mis juhtus, kuid kahtlustab, et tema abikaasa on asjaga kuidagi seotud. Vaheldumisi naise halvatud oleviku, õnnetuse-eelse nädala ning kahekümne aasta taguste lapsepõlvepäevikute kaudu küsib see kaasahaarav psühholoogiline põnevik: kas miski saab tõesti olla vale, kui usud, et see on tõsi?Alice Feeney on kirjanik ja ajakirjanik. Ta töötas kuusteist aastat BBC-s, kus pidas uudistetoimetaja, kunsti- ja elamussaadete ning „Kella üheste uudiste“ produtsendi ametit. Ta on Faberi Akadeemia 2016. aasta kursuse lõpetanu. Ta on elanud Londonis ja Sidneys ning rajanud nüüd kodu Surrey maakohas, kus elab koos abikaasa ja koeraga.„Mõnikord ma valetan“ on tema debüütpõnevik, mida on välja antud rohkem kui 15 keeles.

Vale nime all põgeneb noor Sandrine sõja süngustest päikesesse uppunud varasuvisesse Rootsi. On aasta 1945. Tema ainsaks pagasiks on laps, kellest ta kavatseb lahti saada, ja ohtlik saladus.Seitse kuud hiljem seisab ta saarestiku kõige kaugemal saarel, seljas pruudirüü. Kõrgklassi külmas Cederite perekonnas õpib Sandrine uusi saladusi hoidma, samal ajal kipub tema minevik talle järele jõudma. Kes ta on? Mis sõja ajal juhtus?Siis sünnib tütar Vera. Koos temaga hakkab tõde kildhaaval päevavalgele ilmuma.„Vera” on võimas jutustus põgenemisest ja ellujäämisest, emadest ja tütardest, põlvest põlve kanduvast süüst ja armastusest.„Ühte looduse mõistatust ei suuda keegi seletada: kuidas saab mererohi veemasside tohutu surve all nii kaalutult hõljuda? Mõnikord, kui mul und ei olnud, kerkisid mu silme ette mere põhjas otsatult pehmelt heljuvad kaalutud adruvarred. Siis mõtlesin, et pean muutuma samasuguseks. Hoolimata survest olema kaalutu. Hõljuma, ehkki see tundub võimatuna.”

Esimest korda kohtame me seda pikka ja pisut vibalikku kahupäist noormeest hetkel, kui ta on just vajutamas ühe neljakorruselise, kahe maailmasõja vahel ehitatud kivimaja altukse kellanupule. See liigutus muudab täielikult tema elu, aga ta ei tea seda veel, ehkki käitub, justkui teaks: ta on kätt välja sirutades vajunud mõttesse ja näib, nagu kaaluks ta, kas ikka helistada või mitte.