Книги, похожие на «Sarah Crossan, Üks»

„12 aastat orjana“ on New Yorgi osariigi kodaniku Solomon Northupi jutustus sellest, kuidas ta 1841. aastal Washingtonis rööviti ja 1853. aastal Louisianas ühest Punase jõe ääres asunud puuvillaistandusest vabastati. Solomoni saatuseks oli viibida vangistuses mitme peremehe omanduses. See, kuidas teda koheldi Pine Woodsis viibimise ajal, näitab, et orjapidajate seas leidub nii humaanseid inimesi kui ka jõhkardeid. Mõnedest neist räägitakse tänulike tunnetega, teistest seevastu meelekibedusega.

Noor naisuurija Ira Tever on üles kasvanud ja hariduse omandanud suures linnas, ometi tahab ta oma ametialast karjääri alustada just provintsis. Nõnda loodab ta vabaneda oma kuulsa eelkäija, advokaadist isa kurikuulsast mainest, mis teda igal pool saatma kipub. Lõpuks leiabki noor naine oma unistuste töökoha.Kõik oleks justkui hästi, sest ta on muretsenud endale vaikses maakonnakeskuses meelepärase kodu, saanud sobiliku ameti ja head kolleegid. Elu maakohas on aga linnaelust sootuks erinev ja Iral tuleb paljugi senistest tõekspidamistest ümber hinnata ja õppida juurde asju, mida üheski koolis ei õpetata. Oma esimese tööülesande sooritab noor uurija oskuslikult, aga rõõm edust jääb tulemata. Ta lahendab küll üksiku metsatalu lumiselt mäelt leitud surnud tüdruku juhtumi, tõestades, et see polnud enesetapp, vaid mõrv, ometi jääb teda painama ebamäärane süütunne.

Lehtlat raamistasid hõbedased kuukiired ning Demelza meenutas hetke, mil oli oma südame kaotanud. Ta ei suutnud kujutleda midagi taevalikumat kui krahvi suudlus. Kuid see poleks olnud õige. Alates päevast, mil Trevarnoni krahv Valient, tuntud elupõletaja ja naiste hukatus, saabus Ascoti kuninglike võiduajamiste ajaks Langstoni mõisa, pidi Demelza end varjama maja salakäikude labürindis. Mõisa vaikust ja salapära vürtsitavad hädaoht ja intriigid, enne kui Valient ja Demelza võivad jagada kirglikku ja hunnitut armastuse imet.

Enn Kippeli esikromaan, mille peategelaseks on vana kojamees Jakob Vaal, hilisem majaomanik ja kaupmehenatuke, viib lugeja Tartu agulimiljöösse, pakkudes rohkesti mõtlemisainet inimloomuse keerulisest siseilmast. Teema on haruldane eesti kirjanduses, n-ö vaeste inimeste uskumatult ablas saagi- ja rahaahnus, kõrvalteemana osutatakse vapside liikumise arengumotiividele. Ent nähtused, mis esinesid 1930ndate aastate algupoolel, eksisteerivad üldinimlikus mitmekülgsuses ja ebamugavuses ka tänapäeva Eestis, meenutades lugejale, et kasusaamise mõttes pole siin halli taeva all midagi uut.