Книги, похожие на «Sarah Crossan, Üks»

Kogumikus on jutud:Vasikat õpetamasAino ja Leeni kodusKoduseid talitusi tegemasSõit jäätükilLehe-Sassi omad uisudKui meie hakkasime pillimeesteksKui isa kinkis raamatuid

Just sel hetkel märkasin, kuidas kutsikas, kellest sai Lily, näris mu kingapaela. Ta laskus maadligi ja hakkas tagurdama, kuni mu pael tasahaaval sõlmest lahti tuli.„Tere, sa imetore…” Kükitasin maha ja uurisin järele. „Tüdruk.”„Tema on meie äbarik, seesama jah,” kostis proua mõningase ükskõiksusega.Tõstsin äbariku sülle ja ta puges mulle lõua alla, saba kiikumas nagu maailma kõige väiksema ja haprama kappkella pendel.„Mina olen Edward. Mind kutsutakse Tediks,” sosistasin ma kutsikale kõrva, enne kui langetasin oma kõrva ta pealae ligi. Kuulsin teda esimest korda rääkimas.SEE! SIIN! ON! NÜÜD! MINU! KODU!Ja oligi.Niipea kui lugeja “Lily ja kaheksajala” avab, ootab teda ees unustamatu teekond. Selle romaani võlu ilmneb lugemise käigus ja sestap laseme lugejal endal seda maailma avastada ega reeda liiga palju üksikasju.Lugu räägib ühest kallist olendist: sellest, keda usaldad, kelleta ei suuda elada. Ted Flaski jaoks on selleks kalliks olendiks tema vananev kaaslane Lily, kes on juhtumisi koer.“Lily ja kaheksajalg” tuletab meile meelde, mis tunne on palavalt armastada, kui raskeks võib osutuda minnalaskmine ning kuidas meie elu suurimaks võitluseks ongi võitlus nende nimel, kes on meile kallid.Steven Rowley on töötanud vabakutselise kirjanikuna, kolumnistina ja stsenaristina. Ta on pärit Maine’i osariigist Portlandist, praegu elab ta Los Angeleses koos oma elukaaslase ja koeraga.

„Lahkulöömislahingud”, täiendava pealkirjaga „Kuu Ordu 2061. aasta sõja teine raamat” on järg 2011. a novembris ilmunud romaanile „Ennesõjaaegne kullakarva”, täiendava pealkirjaga „Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat”. (Paberraamat ilmus sarjas „Sündmuste horisont” 27. raamatuna.) Mainitud esimene raamatu katkeb poolelt sõnalt, nii et mõned inimesed on tunnistanud, et käisid poes vaatamas, ega nad ometi praakeksemplari pole saanud… Autori sõnul juhtus lihtsalt selline asi, et kui romaan kokku sai, selgus, et mahtu on üsna palju ja nii ta selle enam-vähem keskelt, enam-vähem loogilise koha pealt kaheks lõigi… Sõda! Sõda on kurb paratamatus ja kuigi Kuu Ordu juhid on konflikti vältimatust mõistes selleks hoolikalt valmistunud, ei lähe sellest midagi oluliselt paremaks – sõjas saab ikka palju inimesi surma ja vaenupooled kipuvad lootusetu järjekindlusega tegema võimalikest halvimaid valikuid. Nii lähevad ka selles sõjas asjad lihtsalt masendavast veelgi räbalamaks, kuni jõutakse tuumalöökide vahetamiseni. Sest Kuu Ordu on osutunud liiga vintskeks vastaseks. Ja seal, radioaktiivseks tuhaks muutunud Madagaskari asulate ja Maa orbiidil triivivate tehiskaaslaste rusude keskel sünnib uus ajastu – kosmoserahva karm aatomitulene koidik.

Siim Veskimehe «Kuu Ordu» on Eesti mastaabis nii mahult kui tuumakuselt üsna erandlik ulmeraamat. Tegu on stiilipuhta žanriulmet esindava tõsiteadusliku fantastika valda jääva moodsa ulmeteosega, mida pole häbi kõrvutada ka ingliskeelses maailmas tänapäeval avaldatava ulmega. Lisaks ohtratele seiklustele ning sõjapidamisele nii Lõuna-Ameerika džunglites, Jaapanis kui kaugel Päikesesüsteemi ääremail leiab lugeja nende kaante vahelt ka esimese Eesti libertaanlikku ilmavaadet tutvustava manifesti. Ning kuigi kirjanik maalib meie koduplaneedi tulevikust äärmiselt düstoopilise pildi, pakub ta selle roiskuva tarbimismaailma kõrvale ka oma utoopiaühiskonna – Kuu Ordu.