Книги, похожие на «Carlos Gil, Turunduse lõpp. Kuidas muuta oma tootemark sotsiaalmeedia ja tehisintellekti ajastul inimlikuks»

Legendaarne investeerimisguru Michael Lewis alustab oma raamatut „Wall Streeti pokker“ nõnda: oli 1986. aasta algus. See oli minu firma Salomon Brothersi allakäigu esimene aasta. Meie juhatuse esimees John Gutfreund tõusis oma lauast ja läks jalutama. Mingi kõhedust tekitav kuues meel juhatas teda ikka just sinna, kus oli parajasti kriis. Gutfreund paistis haistvat raha kadumist.Ta oli viimane inimene, keda pingul närvidega maakler näha tahtis. Gutfreundil oli komme selja tagant ligi hiilida ja üllatada. Talle see meeldis, sulle mitte. Sinu lähiümbrus hakkas tõmblema nagu langetõbiste palat. Inimesed teesklesid, et on paaniliselt hõivatud, jõllitades samal ajal pingsalt punkti otse su pea kohal. Peas lõi plärisema äratuskell: Gutfreund! Gutfreund! Gutfreund!Tol 1986. aasta päeval tegi Gutfreund aga midagi kummalist. Selle asemel, et meid kõiki kabuhirmuga täita, siirdus ta otsejoones Salomon Inc juhatuse liikme ja ühe Salomoni parima võlakirjamaakleri John Meriwetheri juurde. Sellest, mida Gutfreund ütles, on saanud Salomon Brothersis legend ning lahutamatu osa firma korporatiividentiteedist. Ta ütles: „Üks käsi, miljon dollarit, ei mingeid pisaraid.”Meriwether sai otsekohe aru, mida see tähendab. Wall Streeti kuningas tahtis mängida miljoni dollari peale ühe käe jagu mängu, mida kutsuti Wall Streeti pokkeriks. Kuid Gutfreundi väljakutse tegi sedapuhku kummaliseks panuse suurus. Tavaliselt ei ületanud see sadat dollarit. Miljon oli ennekuulmatu. See paistis olevat täiesti arulage. Tähendab, mõnes mõttes selles asja iva oligi. Gutfreund oli Wall Streeti, Meriwether aga mängu kuningas. Wall Streeti pokkeri mängija aukoodeks meenutas revolvrikangelase oma. Sestap tundis Meriwether kohustust mängida. Ent ta teadis, et see on lollus – temal polnud midagi võita. Võidu korral läheks Gutfreund endast välja. Kui Meriwether aga kaotaks, tähendaks see miljonit dollarit vastu pükse. See oli hullem, kui ülemuse vihastamine. „Ei, John,” ütles ta. „Kui me selliste arvude peale mängime, tahan mina päris raha peale mängida. Kümme miljonit dollarit. Ei mingeid pisaraid.”See lugu leidis aset keset nüüdisaegset kullapalavikku, mil eales varem polnud sedavõrd paljud ühegi oskuseta kollanokad teeninud sedavõrd palju raha, kirjutab „Wall Streeti pokkeri“ autor Lewis. Tegu on ühe kirkaima tolle kümnendi kokkuvõttega, mis pakub värvikat ülevaadet toonastest sündmustest täis ennekuulmatut korruptsiooni, valesid, reetmisi, pisaraid ja pettumusi.

Rahanduslik reisikiri seletab ka finantsvõhikule, kuidas tekkis väljend „Kreekat tegema“ – ning seda mitte üksnes Kreekas. Kuude kaupa raamatuedetabelite tipus püsinud „Buumerang“ seob kokku finantsajakirjanik Michael Lewise reisimuljed võlakriisi kolletesse ehk uude Kolmandasse Maailma – Iirimaale, Kreekasse, Islandile, Saksamaale – ning viib lõpuks lugeja ekskursioonile USA California osariiki, kus hullumeelse laenuralli tagajärjel pankrotistuvad terved linnad. 2002. ja 2008. aastal üle planeedi rullunud odava krediidi tsunami ei olnud üksnes finantsiline fenomen: see oli kiusatus, mis pakkus ühiskondadele võimalust demonstreerida aspekte oma iseloomust, mida nad normaalses olukorras oleksid pidanud kiivalt varjama. Kreeklased tahtsid muuta oma riigi raha täis topitud kommikotiks, millest igaüks saaks oma osa haugata; iirlased tahtsid oma riigi pangalaenuga maha müüa ning sakslased püüdsid kõige selle pealt kasu lõigata ja ise samas puhaste kätega pääseda. Ameeriklased kui maailma suurim ja ahneim laenajarahvas aga lasi pankrotti minna tervetel linnadel. Lewise kaubamärgiks on oluliste ja keerukate teemade avamine nii silmatorkavate ja veidrate karakterite kaudu, et tundub, nagu oleks need inimesed kindlasti välja mõeldud. Raamatu lehekülgedel kohtute taibuka mungaga, kes on leidnud viisi Kreeka kapitalismi ülekavaldamiseks, kolme päevaga Islandi panga valuutamaakleriks koolitatud kalamehega ning Iiri kinnisvaraarendajaga, kes pärast oma ettevõtte kokkukukkumist sõidab hiiglasliku ehitusmasinaga ühest Iirimaa otsast teise, et see protesti märgiks Iiri parlamendi väravate ette parkida. Michael Lewis on finantsajakirjanik, bestsellerite „Liar’s Poker“, „Moneyball“, „The Blind Side“ ja „The Big Short“ autor.

Kuidas kõigest viie päevaga lahendada suuri probleeme ja proovida läbi uusi ideid

New York Timesi ja Wall Street Journali bestseller.Seth Godin on turundusmaailma üks helgemaid päid, kelle kuldne käepuudutus on tõstnud tuhast neid, keda teised olid juba ammu maha kandnud. Tema arusaam turundusest, müügist ning reklaamist viib mängu hoopis teisele tasemele, kus panused on kõrged, kuid nii ka tulemused. Seth Godin on mees, kelle tabavatest sloganitest on saanud ärimaailma käibefraasid. Godin ütleb, et turundusest ei saa üle ega ümber – see on nagu tolm, mis trügib ülbelt kõikjale. Kui küsid ülemuselt paremat palka, turundad. Kui teed sotsiaalmeedias uue geniaalse postituse, turundad. Kui propageerid võsukesele krõpsu asemel porgandit, turundad. Kuid tõsiasi, et me hommikust õhtuni agaralt turundame, ei tee meist veel meistrid, väidab Godin. Ta ütleb, et turundamisest on saanud sama märkamatu ja automaatne harjumus kui hommikune hambapesu. See saab aga tähendada vaid üht – kätte on jõudnud aeg, mil turundamine pikale vajunud talveunest taas üles raputada. Godin ütleb, et suurepärane turundaja ehitab oma taktika üles empaatiale, suhtele ning emotsioonidele, mitte aga armutult tähelepanu küttivale reklaamile. Hea turundaja ei suru klienti oma ettevõtte probleeme lahendama, vaid mõtleb sellele, kuidas ettevõte saaks sandis seisus kliendile appi tõtata. „See on turundus“ keskendubki viisidele, kuidas kujundada organisatsiooni väärtust ümber nõnda, et see köidaks eelkõige „õigete“ klientide tähelepanu. Raamat koondab turundusmeistri tarkuse ühtseks, kompaktseks, lihtsasti seeditavaks süsteemiks, millel puudub parim enne sildike. Godin selgitab, kuidas turundada nii, et tulemusest tunneks uhkust nii konservatiivne korporatsioon kui ka oma eksistentsi nimel siplev idufirma. Autori nutikad tähelepanekud ning meeleolukad näited aitavad muu hulgas mõista:• miks vanad lähenemisviisid ja taktikad enam ei toimi• kuidas läbi positsioneerimise väärtuslikud kliendid üles noppida• kuidas oma sihtgrupi usaldus välja teenida

Aastal 2016 eesti keeles ilmunud Seppo Saario raamat „Kuidas ma investeerin börsiaktsiatesse“ on läbi teinud põhjaliku uuenduskuuri, eelkõige investeerimisturgude arenguid silmas pidades. Nagu Saario isegi tõdeb, käes on murrangulised ajad, mil digitaliseerimine, globaliseerumine, kliimamuutused, sotsiaalmeedia ja tehisintellekt lammutavad agaralt majandusstruktuuri, milles siiani on andnud tooni pigem kaubandus- ja tööstusettevõtted. Raamat räägib lihtsalt, loogiliselt ning elutruult sellest, kuidas aktsiaturud toimivad. Vanameistril jagub rohkelt praktilisi nippe, kuidas turult rammusamaid palu noppida, kahjumeid minimeerida ja investeeringute riskiastme muutumist prognoosida.Saario, kelle õpetussõnade najal on nii siin- kui ka sealpool Soome lahte üles kasvanud terved põlvkonnad aktsionäre, on veendunud, et edukas saab olla üksnes see investor, kes suudab muutustega kohaneda, kahanevatest ärivaldkondadest nutikalt taanduda ning uusi kasvuvõimalusi märgata. Kui nii mõnigi investeerimisraamat viskab lapates õhku korraliku pahmaka teoreetilist tolmu, siis üle kuuekümne aastase investeerimiskogemusega Saario on puhas praktik, kes jagab lahkelt kogunenud nippe. Ta ei salgagi, et hindab börsiettevõtteid siiani jalgadega, käies kohapeal tutvumas nendega, mille väärtpaberid ta omab. Ta on veendunud, et põhimõtteid, mis on sind alati teeninud, pole mõtet niisama üle parda visata.Raamatu väljaandmist on toetanud LHV ja Nasdaq Tallinn.