Книги, похожие на «Seppo Saario, Kuidas ma investeerin börsiaktsiatesse»

Nelikümmend viis aastat on möödas raamatu „Juhuslik ekslemine Wall Streetil“ esmatrükist. Selle sõnum oli lihtne – investoritel on märksa kasulikum osta ja hoida indeksifondi kui möllata väärtpaberite või aktiivselt juhitud fondide osakutega. Ligi pool sajandit hiljem usub raamatu autor Burton G. Malkiel oma algsesse teesi veelgi enam. Võib küsida, et kui põhisõnum on sama, milleks siis kaheteistkümnes väljaanne? Aga seda põhjusel, et aastate jooksul on aktsiaturu kohta esitatud sedavõrd palju segadust tekitavaid väiteid, et vaja on raamatut, mis asja klaariks. Aja jooksul on märkimisväärselt muutunud ka finantsinstrumendid, mida oleks suisa kuritegu lihtsalt maha salata. Värsket materjali on lisandunud nii palju, et ka need, kes on mõnd varasemat väljaannet lugenud, leiavad eest kuhjaga uut ning kasulikku. Autor pakub praktilisi investeerimisnäpunäiteid pensionäridele ning lahkab suure mõnu ja põhjalikkusega krüptoraha hingeelu. Lisaks annab ta selge ülevaate investeerimisteooria ja -praktika edusammudest akadeemilistes ringkondades, analüüsides muu hulgas nende kitsaskohtigi.Kuigi Malkiel toetab pikaajalisel investeerimisel indeksifondide strateegiat, ei keskendu ta oma raamatus üksnes passiivsele investeerimisele. Autor võtab lugeja käekõrvale, et tutvustada talle börsimaailma kõikvõimalikke nurgataguseid ja kangialuseid, kus võib nii mõnigi kord linna parima restorani otsa komistada.Malkielil on taas kord õnnestunud kokku panna ladusalt loetav teejuht erainvestorile, mis avab investeerimismaailma mitmeid seni suletud uksi. Kriititkud on veendunud, et raamatu näol on tegu parima investeerimisnõuga, mida raha eest saab osta. Uusi teadmisi ja ajalikke juhtnööre jagub igale investorile, seda sõltumata tasemest või riskivalmidusest

Legendaarne investeerimisguru Michael Lewis alustab oma raamatut „Wall Streeti pokker“ nõnda: oli 1986. aasta algus. See oli minu firma Salomon Brothersi allakäigu esimene aasta. Meie juhatuse esimees John Gutfreund tõusis oma lauast ja läks jalutama. Mingi kõhedust tekitav kuues meel juhatas teda ikka just sinna, kus oli parajasti kriis. Gutfreund paistis haistvat raha kadumist.Ta oli viimane inimene, keda pingul närvidega maakler näha tahtis. Gutfreundil oli komme selja tagant ligi hiilida ja üllatada. Talle see meeldis, sulle mitte. Sinu lähiümbrus hakkas tõmblema nagu langetõbiste palat. Inimesed teesklesid, et on paaniliselt hõivatud, jõllitades samal ajal pingsalt punkti otse su pea kohal. Peas lõi plärisema äratuskell: Gutfreund! Gutfreund! Gutfreund!Tol 1986. aasta päeval tegi Gutfreund aga midagi kummalist. Selle asemel, et meid kõiki kabuhirmuga täita, siirdus ta otsejoones Salomon Inc juhatuse liikme ja ühe Salomoni parima võlakirjamaakleri John Meriwetheri juurde. Sellest, mida Gutfreund ütles, on saanud Salomon Brothersis legend ning lahutamatu osa firma korporatiividentiteedist. Ta ütles: „Üks käsi, miljon dollarit, ei mingeid pisaraid.”Meriwether sai otsekohe aru, mida see tähendab. Wall Streeti kuningas tahtis mängida miljoni dollari peale ühe käe jagu mängu, mida kutsuti Wall Streeti pokkeriks. Kuid Gutfreundi väljakutse tegi sedapuhku kummaliseks panuse suurus. Tavaliselt ei ületanud see sadat dollarit. Miljon oli ennekuulmatu. See paistis olevat täiesti arulage. Tähendab, mõnes mõttes selles asja iva oligi. Gutfreund oli Wall Streeti, Meriwether aga mängu kuningas. Wall Streeti pokkeri mängija aukoodeks meenutas revolvrikangelase oma. Sestap tundis Meriwether kohustust mängida. Ent ta teadis, et see on lollus – temal polnud midagi võita. Võidu korral läheks Gutfreund endast välja. Kui Meriwether aga kaotaks, tähendaks see miljonit dollarit vastu pükse. See oli hullem, kui ülemuse vihastamine. „Ei, John,” ütles ta. „Kui me selliste arvude peale mängime, tahan mina päris raha peale mängida. Kümme miljonit dollarit. Ei mingeid pisaraid.”See lugu leidis aset keset nüüdisaegset kullapalavikku, mil eales varem polnud sedavõrd paljud ühegi oskuseta kollanokad teeninud sedavõrd palju raha, kirjutab „Wall Streeti pokkeri“ autor Lewis. Tegu on ühe kirkaima tolle kümnendi kokkuvõttega, mis pakub värvikat ülevaadet toonastest sündmustest täis ennekuulmatut korruptsiooni, valesid, reetmisi, pisaraid ja pettumusi.

Rahanduslik reisikiri seletab ka finantsvõhikule, kuidas tekkis väljend „Kreekat tegema“ – ning seda mitte üksnes Kreekas. Kuude kaupa raamatuedetabelite tipus püsinud „Buumerang“ seob kokku finantsajakirjanik Michael Lewise reisimuljed võlakriisi kolletesse ehk uude Kolmandasse Maailma – Iirimaale, Kreekasse, Islandile, Saksamaale – ning viib lõpuks lugeja ekskursioonile USA California osariiki, kus hullumeelse laenuralli tagajärjel pankrotistuvad terved linnad. 2002. ja 2008. aastal üle planeedi rullunud odava krediidi tsunami ei olnud üksnes finantsiline fenomen: see oli kiusatus, mis pakkus ühiskondadele võimalust demonstreerida aspekte oma iseloomust, mida nad normaalses olukorras oleksid pidanud kiivalt varjama. Kreeklased tahtsid muuta oma riigi raha täis topitud kommikotiks, millest igaüks saaks oma osa haugata; iirlased tahtsid oma riigi pangalaenuga maha müüa ning sakslased püüdsid kõige selle pealt kasu lõigata ja ise samas puhaste kätega pääseda. Ameeriklased kui maailma suurim ja ahneim laenajarahvas aga lasi pankrotti minna tervetel linnadel. Lewise kaubamärgiks on oluliste ja keerukate teemade avamine nii silmatorkavate ja veidrate karakterite kaudu, et tundub, nagu oleks need inimesed kindlasti välja mõeldud. Raamatu lehekülgedel kohtute taibuka mungaga, kes on leidnud viisi Kreeka kapitalismi ülekavaldamiseks, kolme päevaga Islandi panga valuutamaakleriks koolitatud kalamehega ning Iiri kinnisvaraarendajaga, kes pärast oma ettevõtte kokkukukkumist sõidab hiiglasliku ehitusmasinaga ühest Iirimaa otsast teise, et see protesti märgiks Iiri parlamendi väravate ette parkida. Michael Lewis on finantsajakirjanik, bestsellerite „Liar’s Poker“, „Moneyball“, „The Blind Side“ ja „The Big Short“ autor.

o Teaduse, innovatsiooni ja ettevõtluse ühendamine loob ühiskonda ümberkujundava uue ärimudeli.o Mõiste “sinine majandus” viitab uuele ärimudelile. Näiteks Hiinas muudab uudne paberitootmine purustatud kivimid, sealhulgas sajandite jooksul kogunenud kaevandusjäätmed printimiseks, kirjutamiseks ja pakendamiseks sobivateks paberilehtedeks, kasutamata selleks vett, langetamata ühtegi puud, kusjuures toode on lõputult taaskasutatav. See räägib, kuidas umbrohuks peetavad ohakad vanas, biokütuste rafineerimistehaseks muudetud naftatehases Sardiinias plastiks, määrdeaineks ja herbitsiidiks muunduvad.o Gunter Pauli on innovaatiline ettevõtja, kelle poolt loodud sinise majanduse ärimudeli raames on üle kogu maailma käivitatud enam kui 200 sotsiaalselt ja ökoloogiliselt jätkusuutlikku ettevõtet, loodud enam kui 3 miljonit töökohta ning investeeritud üle 5 miljardi dollari. Ta teeb koostööd mitmete riikide valitsustega kohalike majanduste ümberkujundamiseks ja raha suunamiseks tagasi kohalikku kogukonda.o “Me ei saavuta muutust majanduses ja ühiskonnas inimesi käskides ja keelates. Muutuste võti on pakkuda lahendusi, mis on lihtsalt niipalju paremad kui need, mida me täna kasutame”. Gunter Pauli

Kasiinos võidab alati maja, hipodroomil kihlveokontor. Investeerimisega on lugu sama, leiab „Aruka investori taskuraamatu“ autor John C. Bogle. Ta on veendunud, et aktsiaturgudel on võitjaks finantskrupjeed ning kaotajaks investorid.1974. aastal Vanguardi ja 1975. aastal maailma esimese indeksifondi asutanud Bogle leiab, et kui vähendada aktsiatega kauplemise osakaalu, suureneb märgatavalt võimalus teenida õiglast osa turu tootlusest. Oma sõnade kinnituseks toob ta uuringu, mille kohaselt kauples aastatel 1990–1996 kõige aktiivsem viiendik oma aktsiaportfelli läbi kiirusega üle 21% kuus. 17,9% suuruse aastatootluse juures tekitas see ligi 6,5% ulatuses tehingukulusid, mis tegi aastatootluseks kõigest 11,4% ehk vaid kaks kolmandikku turu tootlusest.Ligemale veerandsaja aasta jooksul, mis on möödunud autori esimese raamatu avaldamisest, on indeksifondid, mille varad on kasvanud 168 korda, end igati kehtestanud. Ainuüksi viimasel kümnendil on investorid lisanud aktsiaindeksifondidesse 2,1 triljonit ja võtnud aktiivselt juhitud aktsiafondidest välja üle 900 miljardi dollari. See tohutu, kolme triljoni dollariline pööre investorite eelistustes ei tähenda midagi vähemat kui investeerimisrevolutsiooni.Bogle keskendubki oma raamatus sellele, miks ja kuidas lõpetada viimastel aastakümnetel ligi 565 miljardit dollarit aastas enda taskusse pistnud krupjeede nuumamine. Kuid juttu tuleb paljust muustki kui vaid indeksifondidest, investeerimiskuludest ning sellest, miks pikaajaline investeerimine annab märksa paremaid tulemusi kui lühiajaline spekulatsioon. Bogle ise seadis raamatu eesmärgiks muuta lugeja arusaama investeerimisest laiemalt. Ja nii räägibki ta lisaks finantsturu toimeloogikale ka näiteks diversifitseerimise kasulikkusest ning ohtudest, mis on seotud üksnes fondi minevikutootlusele lootma jäämisega või keskmise juurde tagasipöördumise põhimõtte eiramisega.Massachusettsi tehnoloogiainstituudi kunagine professor Paul Samuelson ütles kord oma kõnes järgnevat: „John Bogle’i esimese indeksifondi loomine oli võrdväärne ratta, tähestiku ning veini ja juustu leiutamisega.” Need meie elus nii hädavajalikud nähtused on ajaproovile kenasti vastu pidanud. Sama juhtub ka traditsioonilise indeksifondiga, on Bogle oma raamatus veendunud.