Книги, похожие на «Jaan Oks, Tume inimeselaps»

Minu Pärnusse kuuluvad supitirinad, lõunaooted, munapeekrid, kreemikoogikesed, pisut saksik kõnepruuk, pealelõunane tennis, orkestrimuusika… See linn on nii meelas hetäär vilkuvates festivalides kui ka siivas tante valges põlles, kodanliku kultuuri, Eesti riigi, Konstantin Pätsi ja skaudiliikumise häll. Ma ei teagi, kas minu Pärnu üldse on glamuurne kuurort.Kuurort kõlab sama naljakalt kui torukübar või puudritoos. Ma hulbin ebamäärases pärnakate kihis ja arvan end turistidest ja suvitajatest ülemaks. Kohalikuks, sest olen siin sündinud ja kasvanud. Tegelikult olen samasugune kui suvitajad – hooajaline. Minu suhe selle linnaga katkeb, kui „kogu maa on kaetud valge lumega“. Alles siis olen ma täielikult teiste linnade päralt. Tõmme Pärnu poole algab siis, kui kevaditi taevas kõrgeks kisub ja merest tindikala hakatakse püüdma. Mind tõmbab nostalgia: lapsepõlv, ajalugu, maja kõnelevad palgid, Orto päikesekreem, Kuldne Trio…Minusuguseid on palju. Neid, kes ei suuda ega taha lahti lasta kirest selle sinirohelise linnakese vastu. – PIRET TALI

Ole tubli. Ole ilus. Ole väljavalitu.Maailmas, kus tüdrukuid enam loomulikul teel ei sünni, aretatakse naisi spetsiaalsetes koolides. Kinnisest süsteemist pääsevad neiud alles siis, kui nad on välismaailma jaoks küpsed. Eriliste käitumisreeglite ja hindamiskriteeriumide põhjal edetabeli tippu jõudnud koolilõpetajatest saavad „kaaslased“ – meeste väljavalitud, kellel lubatakse elu viljaka perioodi jooksul teenida abikaasat ja sünnitada poegi. Ülejäänute tulevik on sünge – nemad peavad leppima konkubiini- või õpetajarolliga.Freida ja Isabel on parimad sõbrannad, kes usuvad, et neistki saavad mõne mehe kaaslased – nad on alati olnud oma aastakäigu parimate seas. Aga kui viimasel kooliaastal pinge aina kasvab, juhtub Isabeliga midagi mõeldamatut ja ta hakkab kaalus juurde võtma … Päästa pole enam midagi, sest juba saabuvad innukad noormehed kooli pruuti valima. Freida peab võitlema oma tuleviku eest, kuid ainus viis seda teha on reeta oma tõeline sõber ja ainuke inimene, keda ta kunagi on armastanud. Iiri kirjanik Louise O’Neill on õppinud ülikoolis nii inglise keelt ja kirjandust kui ka moekaubandust. 2010. aastal oli ta praktikal New Yorgis ajakirja Elle peastilisti assistendina. Iirimaale naasnud, asus ta kirjutama romaani „Igavesti vaid sinu“, mis ilmus 2014. aastal ja võeti erakordselt soojalt vastu. O’Neilli läbitungivat pilku ja oskust paljastada naistega seotud ühiskondlikke hoiakuid on tunnustanud mitmete kirjandusauhindadega, sealhulgas pälvis ta 2014. aasta parima iiri raamatu preemia. Kirjastuselt Varrak on ilmunud varem O’Neilli romaan „Sai mis tahtis”.Sügav, sünge ja hirmuäratavalt tõetruu.– Marie ClaireParim tänapäeva noorteromaanide autor.– The Guardian

Lauri Leesi saatesõnast: Küsida prantslaselt, kas ta on lugenud «Kirju minu veskilt», on sama, mis küsida eestlaselt, kas ta on lugenud «Kevadet». Seejuures võime nii ühe kui teise raamatu puhul autori nime nimetamata jätta, sest nii nagu Oskar Luts, nii on ka Alphonse Daudet oma rahva südames. Prantsuse lapsed kasvavad siiani La Fontaine'i ja Daudet' vaimus, nende kahe mehe loominguta oleksid nende kooliõpikud kas just õhemad, aga espriilt argisemad küll. Daudet' veskijutud viivad meid sooja ja päikeselisse Provance'i, trubaduuride maale, mille värviküllust oleme harjunud imetlema Vincent van Goghi maalidel, kuid ka nende eesti kunstnike taiestel, kes omal ajal Pariisis õppisid ning ka Daudet' sünnimaad aeg-ajalt külastasid.

"Moodsa briti ulme superstaari Alastair Reynoldsi kolmas eestikeelne raamat on mõtteliseks järjeks jutukogule „Suur Marsi müür“, mis võitis parima kogumiku kategoorias Eesti ulmeauhinna Stalker. „Spioon Europal“ koosneb kolmest omavahel rohkem või vähem seotud loost, milles avatakse lugejale uusi tahke kirjaniku tulevikuajaloost ning kirjeldatakse veidraid maailmu, mis selles universumis asuvad.Kogumiku nimiloos näidatakse meile Päikesesüsteemi äärealasid, Jupiteri kuud Europat 2330ndatel aastatel, mil sinna satub vaenuliku režiimi spioon, keda ootab ees kohtumine veealuseks eluks kohastunud Asukatega. Lühiromaanis „Teemantkoerad“ satub lugeja 26. sajandil planeedile Kolgata, millel kõrgub müstiline ja hirmutav ning omamoodi teadvuslik Torn, mille tippu ronimiseks tuleb igal korrusel järjest ära lahendada raskeid matemaatilisi ülesandeid. Loost tuttava doktor Trintignantiga kohtub lugeja uuesti 2540. aastal jutustuses „Grafenwalderi bestiaarium“, mille rikkurist nimitegelane on endale kokku kogunud kummalise ja võika kollektsiooni erinevaid universumis leiduvaid olendeid. Nüüd on tema „loomaaiast“ puudu vaid poolmüütilise Asukate rassi esindaja…"

Sa teed iga päev ühte ja sama.Sa tead täpselt, kuhu sa lähed.Sa ei ole üksi.Kui Zoe Walker näeb enda fotot ühe Londoni linnalehe erakuulutuste rubriigis, otsustab ta välja selgitada, miks on tema pilt sinna sattunud – ilma ühegi selgituseta, lihtsalt udune foto koos internetiaadressi ja telefoninumbriga. Zoe viib ajalehe koju ja näitab seda pereliikmetele, kes on kindlad, et naine fotol vaid sarnaneb Zoega. Aga järgmisel päeval on ajalehes juba uue naise pilt ja nii päev päeva järel.On see eksitus? Või juhus? Või peab keegi arvet nende naiste iga sammu üle …***Järjekordse psühholoogilise põnevikuga „Ma näen sind“ hoiab Suurbritannia kirjanduse viimaste aastate edukamaid uustulnukaid Clare Mackintosh („Ma lasen sul minna“ – maailmas üle miljoni eksemplari müünud raamat, eesti keeles ilmunud 2016. aastal) lugejat oma haardes esimesest leheküljest viimaseni.