Книги, похожие на «Jaan Oks, Tume inimeselaps»

Memme nõuandedSiin kaante vahel on kahe maal elava naise kirjavahetus, teemad katavad taluelu aastaringi: aiandus, põllundus, korilus, laut, aga vahele tuleb juttu ka virvatulukestest ja hingetoidust.Epp Petrone, kirjanik, ema ja perenaine Setomaal: “Oli kummaline kevad, koroonakriisi aeg. Ühtäkki taipasin, kui vähe ma tean, kui mult internet ära võtta. Ja taipasin, mismoodi olen tüüpiline rabeda katkestuste-kultuuri näide. Minu vanaema teadis poole rohkem asju kui mu ema ja mina tean ehk veerandit sellest, sest aeg muutus, elu läks kiireks, kõike sai poest, taluelukaugeid ahvatlusi oli palju. Aga mitte kunagi pole hilja juurde õppida ja rumalaid küsimusi pole olemas!”Väike Myy, vintske memm ja suure pere vanaema Rõugõ kihelkonna veerel: “Küllap on palju neid minuealisi, kes loevad mu targutusi ja muigavad, sest teavad seda kõike. Aga meil on kohustus oma järeltulijate ees. Kuidas teha moosi, kui suhkrut ei ole? Kuidas valmistada reha, kui seda poest osta ei saa? Kuidas pinnida vikatit, kui mõni isegi ei tea, mida see sõna tähendab? Püüan Epule vastates lähtuda just nendest oskustest ja teadmistest, mida oli vaja siis, kui kaubandus meile lihtsaid lahendusi veel ei pakkunud. Möödunud aasta ja koroonaaeg õpetas mullegi, et lihtsaid tarkusi tuleb alles hoida.”„Meie…“ on kirjastuse Petrone Print uus sari, harivad kogemuslood maaelust.

Fakt, et Teil on kaabu peas, annab Teile vaieldamatu voli nende üle, kellel pole. Tristan BernardÜhel õhtul satub restoranis keskpärase ja rahulolematu arveametniku kõrvallauda president François Mitterrand, kes lahkudes unustab maha oma musta viltkaabu. Presidendi hajameelsusest saab alguse pöörane sündmusteahel, mille käigus kaabu „läheb rändama“ ja lööb segamini lootusetu armukese rollis oleva noore naise, inspiratsiooni kaotanud parfüümimeistri ja igasuguste veendumusteta konservatiivi elu.Autor mõtleb mustkunstnikuna välja sündmuste uskumatuid keerdkäike, vaatleb muheledes erinevate inimeste toimetamisi ja maalib kokkuvõttes tõetruu ja detailirohke pildi 1980. aastate Prantsusmaast.Pariisis sündinud Antoine Laurain (1972) on ajakirjanik, antiigikoguja ja kuue romaani autor. Eesti keeles on temalt ilmunud „Punase märkmikuga naine“ (2020).

Mida teha – kas rääkida oma tunnetest armastatud inimesele või oodata, kuni ta ise taipab? See küsimus vaevab paljusid tütarlapsi ja igaüks lahendab olukorra omamoodi. Marcy eelistas oma armastust varjata. Selle tulemusena kulgesid sündmused oma rada, tõsi küll, kaugeltki mitte nii, nagu tema oleks tahtnud. Kuid elu ei tunne tingivat kõneviisi…

Milliseid tõkkeid küll püstitab saatus mõnikord vastsündinud armastuse teele! Mehist ja kütkestavat Lesterit ning veetlevat Jenniferi tõmbas teineteise poole esimesest pilgust. Kuid Jenniferil on täielik õigus pidada meest kergemeelseks ja südametuks. Samas on mehel õilsad põhjused, miks ta ei saa neiule avaldada seda, mis lubaks neil teineteist leida. Kuidas sellest tupikust välja pääseda? Kas neil õnnestub täita oma unistus inimlikust õnnest ja tõelisest armastusest?