Книги, похожие на «Betti Alver, Tolm ja tuli»

Saage tuttavaks, see on Melissa: kassiarmastaja, hell ema, krimikirjanik … julge ja vapper detektiiv? Melissa Craig on oma uuest elust vanas päevinäinud majakeses tohutus vaimustuses, kavatsedes veeta oma päevi roose kärpides ja naabri punase Binkie-nimelise kassiga tutvust sobitades. Ta soovib vaid seda, et oleks taibanud juba varem maale kolida. Aga koputus uksele toob uudiseid šokeerivast avastusest ning naine leiab end ühtäkki jahmatava mõistatuse keskpunktist: metsast tema maja tagant leiti äsja noore naise luud. Ehk ei olegi väike Ülem-Benbury külake nii idülliline, kui esimesel pilgul tundus? Veidrad öised telefonikõned veenavad Melissat, et politsei on kõike muud kui õigel teel, niisiis ei suuda naine kiusatusele vastu panna ja hakkab ise väikest viisi nuhkima. Bingosaali, ilusalongi ja mujalegi oma nina toppides torgib ta üksjagu herilasepesi ning toob päevavalgele mõned selle küla kõige skandaalsemad saladused, kuid kurjami tabamisele see teda lähemale ei vii … Sahtlist leitud vana päevinäinud foto on viimane kild, mida ta asja lahendamiseks vajab, aga kas Melissa, uustulnukas kokku hoidvas kogukonnas, suudab üksinda selle erakordse mõrvamüsteeriumi tuumani jõuda?Raamatuga „Mõrv Viirpuuvillas“ alustame Melissa Craigi müsteeriumite sarja. Betty Rowlands tutvustab meile väljamõeldud Ülem-Benbury külakest, mis ei jää maalilisuse osas sugugi alla telest tuntud Midsomerile. Melissa Craigi lood on ehe külakrimi parimal kujul: kaunis ümbrus, (enda meelest) kole kavalad amatööruurijad, kassid, koogid, skandaalsed kuriteod, kuulujutuveskid ja kukalt kratsima panevad müsteeriumid, mis kohaliku külakogukonna ja muidu nii uniselt kulgeva elu Ülem-Benburys põhjalikult kihama panevad. Mõnus kerge krimilugu sobib ideaalselt kõigile, kes hindavad üle kõige vana head vajaduspõhist kuritegu ja loevad oma lemmikuteks Miss Marple’i (Agatha Christie) ja Jessica Fletcher („Mõrv sai teoks“) stiilis lugusid „Midsomeri mõrvadele“ omases keskkonnas.Kas te arvasite tõesti, et maalilistes Inglise külakestes valitsevad rahu, vaikus ja idüll? Kahjuks peame selle mulli purustama …

Iga inimese, ka kõige silmapaistmatuma, elukäik on ainulaadne ja kordumatu ning vääriks seega omaette romaani. Ka Rakvere koolitüdruk Vaike vaatas juba varases nooruses tema ees säravale eluteele suurte lootustega, sest see pidi andekaks tunnistatud tüdrukut viima ainult ülesmäge, saama taevatrepiks, mille lõpul ta sinilinnu tiivul kõrgustesse tõuseb. Paraku tegi karm elu tema plaanidesse peagi oma korrektiivid ja tõestas, et andekus on ainult imetilluke eeldus selleks, et äravalituks saada; sinilinnu püüdmiseks peab inimene lisaks andekusele omama veel palju muud, kõigepealt raudkindlat tahet eesmärgi nimel oma nõrkusi võita ja emotsioone juhtida. Aga alati ei piisa sellestki – kui suured ajaloolised sündmused kogu rahva elu segamini löövad, saab varem nii ahvatlenud sinilinnu püüdmisest vaid soov ellu jääda. See on lugu Vaike Katterist – pehmest ja samas isekast, boheemlase hingega eluvõõrast ja ometi kõikidele rasketele katsumustele vastu pidanud naisest, viiekordsest emast ja kümnekordsest vanaemast. Lugu, mis peegeldab selle rõõmsaloomulise naise rõõmuvaest elu läbi viiekümne aasta.

Välismaailm ei ole Alita Langi, kes elab oma onu hertsog Langstone'i lossis, kunagi näinud. Tegelikult ei teata tema olemasolustki. Neiu ainus hobi on hobused, kelle eest ta hoolt kannab ning kes teda, armetute rõivastega ja hoolitsemata tallineiut, siiralt armastavad. Ühel päeval, mil ta hertsogi jahihobused privaatsele võistlusrajale viib, et lasta neil üle tõkete hüpata, kohtub ta ameerika miljonäri Clint Wilburiga, kes ostis hiljuti ära naabermõisa. Kuidas Clint püüab panna Alitat oma saladust avaldama, kuidas neiu riskib onu vihaga, ilmudes etendusele, mille ameeriklane annab kahe kuulsa Gaiety teatri esileedi auks, ning kuidas Clint jõuab lõpuks tallitüdruku saladuse jälile, sellest jutustabki Barbara Cartland oma romaanis.

Raamat jutustab ühe Dublini perekonna allakäiguloo kümne aasta jooksul. Sündmusi vahendab ja loo jutustab peres kasvav tüdrukunääps, kes üritab üksinda hakkama saada sellega, et tema vanemad joovad ja pidutsevad. See on lugu sassis ja vastuolulisest lapsepõlvest, mis olenemata kõigest häirivast, mida vanemad korraldavad, on täidetud armastuse ning mõnikord ka naljaga. Peatükk peatüki järel muutub lapse jutustamisstiil ja hääl täiskasvanulikumaks ning teravamaks, lugeja ees avaneb mõtlemapanev katkise perekonna portree ja pilt lapsest, kes on sinna ära kadunud.***Christine Dwyer Hickey on Iiri kirjanik, kes on sündinud Dublinis, kuid jagab oma elu Iirimaa ja Itaalia vahel. Tema sulest on seni ilmunud seitse romaani, üks novellikogumik ja üks täispikkuses näidend. Ta on õpetanud loovkirjutamist Dublini Trinity kolledžis, Listoweli kirjanike nädalal ja Iiri kirjanike keskuses. Ta on pidanud loenguid näiteks James Joyce’i mõjust oma loomingule (Dublini Abbey teatris) ning lapsepõlve mõjust kirjanike loomingule (Kate O’Brieni festivalil Limerickis). Ta esineb palju raadios ja teles. Ta on kaks korda võitnud Listoweli kirjanike nädala novellikonkursi ning saanud Observeri/Penguini novelliauhinna laureaadiks. Tema novelle on ilmunud mitmes ajakirjas ja antoloogias terves maailmas ning tema teoseid on tõlgitud mitmesse keelde.Tema romaan „Cold Eye of Heaven“ võitis 2012. aastal Iiri romaaniauhinna ja esitati 2013. aastal IMPACi auhinnale. Nüüd eesti keeles ilmuv „Nääps“ (ingl k „Tatty“, 2004) valiti 50 mõjukaima Iiri raamatu hulka tol kümnendil (Irish Books of the Decade), nomineeriti mainekale Orange Prize’ile ja jõudis Hughes & Hughes Irish Novel of the Yeari lõppvalikusse. Romaan „Last Train from Liguria“ (2009) nomineeriti Euroopa kirjandusauhinnale (Prix L’Européen de Littérature). Dublini triloogia „The Dancer“, „The Gambler“ ja „The Gatemaker“, mis ilmusid vahemikus 1995—2000, sai kriitikutelt palju kiita ning „The Dancer“ jõudis 1995. aastal ka Iiri romaaniauhinna lõppvalikusse.

Selle raamatu lugeja saab aimu autorit ümbritsenud inimestest ja ajastutest tema enda südame ja silmade läbi. Värvikad eluhetked, muutused ja areng peegelduvad autobiograafilises reaalsuses, ilustamata sündmustes osalejaid.