Книги, похожие на «Betti Alver, Tolm ja tuli»

Oskar Lutsu «Kevade», «Suve» ja «Sügise» vältimatu ja loomulik järg, mida tuleb pidada Tootsi-lugude viimaseks vaatuseks alapealkirjaga «Pildikesi raugapõlvest». Selleks kutsub meid oma saatesõnas üles Hando Runnel. Kuna O. Lutsu algkäsikiri pole säilinud, siis kutsus «Talve» ilmumine esile rohkesti poleemilisi vastukajasid, elevuses oletati koguni teadlikku müstifikatsiooni. Mainitud saatesõnas leidub fragmente Arnold F. Karu, väljamõtlemata ümberkirjutaja päevikust, mis heidab valgust sellele, kuidas Oskar Lutsu «Talve» käsikiri A. Karu kätte sattus ja missugune saatus seda viimaks tabas. Mida asjast ka ei arvataks, ilus kingitus igaks jõuluks on see «Talve» vastuvaidlematult!

Romaan kuulub Läti ajaloost inspireeritud sarja „Meie. Läti, XX sajand” ja selle aineseks on 1930. aastad. Erinevate minajutustajate silmade läbi joonistub pilt omaaegsest vaimsest ja poliitilisest õhustikust, kuid samal ajal jutustatakse siin lugu armastusest, õnne ja hingerahu otsimisest, loobumistest ja leidmistest, mis käib inimeseks olemisega kaasas igal ajastul.

Legendaarse Eesti ulmesarja eelviimane osa koondab viie kohaliku ulmekirjaniku lühilood.2013. aastal Eesti ulmeühingu auhinna Stalker võitnud kogumik „Saladuslik tsaar“ pani aluse Eesti ulmes ainulaadsele nähtusele – loodi ühine Eesti-aineline tulevikumaailm, kuhu on panustanud enamik praegu aktiivseid ulmekirjanikke, esitades oma nägemust Eestist ja eestlusest tuhande aasta pärast. Sarja varasemad osad on pälvinud kokku kolm eesti Ulmeühingu Stalkeri auhinda (2013, 2015, 2016). Käesolev kogumik koondab endasse lood Kristians „Mürakas“ Jurmalast, kosmosereisil sündinud mehest.Autoriteks mitmekordsed stalkerivõitjad ning Kirjanike Liidu liikmed Veiko Belials, Joel Jans (võitis hiljuti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel teise koha) ning Maniakkide Tänav. Lisaks võib leida siit kaante vahelt ka hiljutise Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia jutuvõistluse võitja Miikael Jekimovi ja uue lootustandva autori Laura Loolaiu lühilood.

Sügis 1944. Veera on äsja lõpetanud Tallinna õdede kooli ja suunatud seejärel Haapsalu Sõjaväehaiglasse halastajaõeks. Läänerindel ent toimuvad dramaatilised muutused, punaarmee tungib Eestimaale aina lähemale ja kõik sõjaväelaatsaretid evakueeritakse. Kuuldused pealetungivate vene vägede metsikustest ei jäta Veerale valikuvõimalust ja nii astutaksegi koos sõbratar Naimaga viimase evakueeruva Saksa laatsaretilaeva pardale, käe otsas vaid väike käsikohver, hinges nooruse uljus ja südames lootus peatsele tagasitulekule…Algab pikk põgenikutee, nagu tuhandetel teistel eestlastel, kel aga igaühe elu keerdkäigud hoopis erinevad ja ootamatute kurvidega.