Книги, похожие на «Anton Hansen Tammsaare, Tõde ja õigus»

Aasta 1342 on Liivi- ja Eestimaal rahutu. Võõramaiste isandate omavaheline kemplemine võimu pärast ning kisklemine piirinaabritega ei lähe mööda ka põliselanikest, kes pole ikka veel kaotanud lootust ikestajad oma maalt välja kihutada.Saaremaa Pöide kihlakunna ülikutütar Marja kistakse isa ootamatu surma järel hõimkondade vahelisse võimuvõitlusse, kus on kaalul palju rohkem kui vaid temale kuuluv Undimetsa mõis. Kaunile saarepiigale heidab silma Pöide linnuse saksa soost vahtmeister, kes pole aga ainus, keda kirg noore naise vastu tegutsema paneb.Vana Hauküla kabeli dominiiklasest preester Meinhard teab, et saarlased ei valeta, aga nad jätavad rahulolematust tundes alati miskit ütlemata. Seda tõde tuleb kõige kibedamal kujul kinnitada Pöide ordulinnuse foogtil Arnoldil, kes pärast üht kiirustades tehtud surmaotsust teda painavatest unedest enam kuidagi lahti ei saa.Mehis Tulk (snd 1967) on staažikas ajakirjanik, kes enam kui paarikümne aasta jooksul on teinud nii raadio- kui ka teletööd, kuid suurema osa ajast tegutsenud kirjutavas pressis. Praegu on ta ametis maakonnalehes Saarte Hääl. Tulgi esimene ilukirjanduslik katsetus ilmus 2012. aastal värsikogumikuna „Nüüd. Enne. Pärast“. Sestpeale on autor pühendunud ajaloolisele belletristikale. Romaanisarja „Maa ja Taeva mõrsja“ esimene osa „Foogt“ valmis aastail 2012-2016.

„Ma mõtlen tüdrukust, keda ma silmasin peeglis möödunud õhtul: tume marmorist vandlikarva seinte taustal, läikivad mustad juuksed, sügavad igatsevad silmad, millesse pilk upub, sest need rahutud uudishimulikud silmad räägivad seksuaalsest huvist.” Traagilise loo müstilisest ja lummavast Justinest ning nendest, kelle elusid ta puudutas Teise maailmasõja eelses Aleksandrias, jutustab tema armuke, vaesunud iirlasest õpetaja, kes on leidnud varjupaiga Vahemere teisel kaldal, Kreekas. See on kahtlemata armastuslugu, aga raamatu tõeline kangelane on tegevuspaik Aleksandria, idamaiselt värvikirev, mere ja kõrbeliiva kuumuses värelev miraaž, mis meenutab „Tuhande ja ühe öö” maailma, linn, „kus naised ei tohi ihata mõnu, vaid valu, ja peavad jahtima seda, mida nad kõige rohkem kardavad leida.” Lawrence Durrell (1912–1990) on 20. sajandi menukamaid Briti kirjanikke, matkamees Gerald Durrelli vanem vend. Indias sündinud Briti kosmopoliit elas suurema osa elust Vahemere saartel ja selle äärsetes suurlinnades. „Justinet”, mis on 50-ndatel aastatel ilmunud suure tetraloogia „Aleksandria kvartett” esimene raamat, peetakse tema parimaks teoseks. Lisaks Aleksandria kvartetile kuuluvad tema loomingu paremikku viis Avignioni kvinteti romaani, hulk kultuuriloolisi reisikirju Vahemere saartest, luulet ja näidendeid. Kirjanik oli kahel korral Nobeli kirjanduspreemia nominent. Tema teoseid on tõlgitud kõigisse maailma kultuurkeeltesse, kuid eesti keeles pole neid seni ilmunud. „Justine” ainetel valmis 1969. aastal ka film.

Üheksateistkümneaastase Tamara Selincourti elu muutub järsult, kui ta õde ja õemees hukkuvad laevaõnnetuses. Tamara hoole alla jäävad kolm õelast, kelle kasvatamise on ta valmis enda peale võtma, kuid perekonnast on jäänud vaid võlad ja täiesti tühi rahakott. Laste tuleviku kindlustamise nimel soostub ta paluma abi õemehe vennalt, Granti hertsogilt.Olukorra teevad keerukamaks neiu vaenulik suhtumine hertsogisse, keda ta peab üdini õelaks ja halvaks inimeseks ning keda on kasutanud oma uue raamatu peategelase prototüübina.