Книги, похожие на «Барбара Картленд, Armastuse puudutus»

Siglufjörður: idülliline ja vaikne kaluriküla Põhja-Islandil; paik, kus keegi uksi ei lukusta ja kuhu pääseb üksnes kitsa, läbi mäe kulgeva tunneli kaudu. Ari Thór Arason: algaja politseinik oma esimesel ametikohal, kaugel eemal Reykjavíkki jäänud kallimast; minevikutaagaga, mida ta endaga kõikjale kaasa tassib. Kui lumest leitakse poolalasti, teadvusetu ja verest peaaegu tühjaks jooksnud naine ja tunnustatud eakas kirjanik kohalikus teatris surnuks kukub, leiab Ari end sündmuste keskpunktist kogukonnas, kus ta kedagi usaldada ei saa ning saladused ja valed on osa elulaadist. Laviin ja lakkamatud lumetormid sulgevad pääsu linna ja ööpäevaringne pimedus ähvardab Ari hulluks ajada. Kardinate vahelt piiluvad uudishimulikud pilgud, ja uurimine, mida noormees läbi viib, võtab aina keerulisema, kõhedust tekitavama ja isiklikuma plaani. Minevik mängib olevikuga kulli ja klaustrofoobsed pained kuhjuvad; Ari vajub aina sügavamale oma isiklikku lumepimedusse ja peab tabama tapja.„Pimeda Islandi“ sarja esimene raamat.„Ragnar Jónassoni kirjutused on täis kõhedalt poeetilist ilu – see raamat on kohustuslik lugemisvara Islandi noir’i aina kasvava austajaskonna ridadele. ”Peter James„Paeluv … vanamoodne mõrvamüsteerium, mida iseloomustab tugev keskne tegelaskuju ja lumevangi jäänud Islandi väikelinna tekitatud köitev taust. Ragnar on klaustrofoobiat kujutades arvestatav tegija.”Ann Cleeves„„Lumepimedus“ on tõsiselt hea nn suletud toa müsteerium: mõrva ja muude kuritegude uurimine suletud ühiskonnas, kus kahtlusaluseid on võrdlemisi vähe … Jónasson ei tee sohki, tema vihjed on traditsioonilised ja hästi läbi mõeldud – ja lugeja aina keerab lehti. „Lumepimedus“ on moraaliküsimustes traditsioonilistest „vajaduspõhistest“ mõrvalugudest mitmekihilisem ja pakub pilguheitu süngematesse ja kahtlemata hirmutavamatesse mõttemaailmadesse.“

George Sandi (Armandine-Aurore-Lucile Dupin, 1804-1876) külaromaan «Väike Fadette» lummab meid autori siiruse ja kiindumusega oma kangelastesse sedavõrd, et meil ei tule pähegi küsida, kas need poisid-tüdrukud ka koolis käisid, kas nad ka lugeda-kirjutada-arvutada oskasid jms. Meid viiakse looduslähedasse maailma, kus külvamine, äestamine, heinategu, rehepeks ja kraavikaevamine on meeldivaks ajaviiteks, olles väga kaugel Vargamäe Andrese ja Krõõda tervist tapvast rügamisest. Prantsuse suure daami lapselikult naiivne nägemus maaelust paneb meid küll muigama, aga manab samas meile – maarahvast võrsunud eestlastele – silme ette lapsepõlve koduaia, lõhnava heinamaa, juunikuu valged ööd. Viimased selles raamatus puuduvad (sest kirjaniku kodumaal läheb suvel vara pimedaks), kuid «Väikese Fadette'i» lummuses on nad hoomatavad. George Sandi vaimseks õpetajaks oli Jean Jacques Ruousseau, kes igasugust tsivilisatsiooni üleüldse eitas ja kutsus kõiki «normaalseid» inimesi tagasi looduse rüppe. Pealegi vaimustus Sand veel Saint-Simoni utopistliku sotsialismi teooriast, mis eeldab kõrgetasemelist tootmist, töökohustuste täitmist ja kõigi inimvõimete täielikku rakendamist. Ka «Väikeses Fadette'is» pannakse kõik tegelased tööle, kuid töö pakub neile lõbu. See ka arendab ja õilistab inimesi, viies üldise heaolu ja õnneni. Oma külaromaanide («Väike Fadette», «Leidlaps Francois») tarbeks võttis George Sand kasutusele erilise stiili, omapärase lauseehituse ning esituslaadi (nn. pajatamise), mida «Väikese Fadette'i» eestinduses püüdsime ka säilitada. Ja veel. Meil on kaksikute probleemist nii vähe kirjutatud, et neile, kel kodus kaksikud, on see raamat lausa kohustuslikuks lektüüriks. Lauri Leesi