Книги, похожие на «Tiit Tarlap, Aegade julm laul»

Kunagiste ülikoolikaaslaste seltskond sõidab Londoni valgusesärast kaugele riigi ääremaale, Shetlandi kõige põhjapoolsemale saarele Unstile, et tähistada sõpruskonna ühe liikme abiellumist Shetlandi mehega. Kuid paljutõotavalt ja rõõmsalt alanud puhkusereis saab ootamatu pöörde, kui üks sõpradest kaob, otsekui oleks ta õhku haihtunud. Shetland ei ole London, siin on kõik teisiti – kesksuvine igavene poolvalgus, katkematu tuul, madal ning muutlik taevas ja hoopis teistmoodi inimesed. Ja lisaks neile veel kummitused. Sündmuste käiku sekkub tüdruk, kes uppus Unsti rannal tõusuvette 1920. aastail. Või vähemalt nii see näib.Juhtumit asuvad uurima Jimmy Perez ja Willow Reeves. Neil tuleb lahendada õhku haihtunud naise mõistatus ja ühtlasi püüda kinni kummitus. On see tõesti võimalik, et õnnetult lahkunud lapse hing käib veel nii paljude aastate möödudes elavaid kimbutamas? Või peituvad põhjused ja lahendused lähemal?

Keskealine Aliis on Prantsusmaalt koju tagasi tulnud ja oma elu uutesse rööbastesse juhtinud. Kuid ühel hetkel tuleb tal naasta lapsepõlvekoju – väikeasulasse, mida ta pole üle kahekümne aasta külastanud. Otsekui virvatulukesed meelitavad mälestused ta ohtlikule alale, kus peitub nii varjatud tundeid, aegunud kuritegusid kui ka võimalus leida tõeline armastus. Kõike seda muidugi siis, kui tal õnnestub toime tulla ootamatult kaela langenud elukoormaga. Müstikahõnguline, romantiline ja humoorikas „… kes pole kunagi söönud homaari“ on mõtteline järg Aliis Jõe 2017. aastal ilmunud teosele „Viimane laev“. Aliis Jõe on telerežissöör Elo Seliranna pseudonüüm. Loeb Liina Tennosaar.

Viimase suure sõja päevil alustavad oma teekonda läände, igaüks ise ajal ja erinevatel põhjustel, kolm eestlast – kodumaad kaitsta ihkav nooruk, põgenemisteekonda pildistav eraklik fotograaf ja kahe lapsega sõja jalust põgenev ema. Sõjakeerises põimuvad nende saatused vahetevahel, et varsti taas lahkneda. Koju tagasi jõuab siiski vaid üks. Kelle vastu neist oli saatus kõige armulisem?