Книги, похожие на «Leif G. W. Persson, Teisel ajal, teises elus»

„Päevikuküttides” alanud sündmused jätkuvad pärast mõnekuulist vaheaega uue sissemurdmisega Urmas Rohtla elumajja. On põhjust oletada, et endiselt otsitakse tema linnuvaatluspäevikuid. Vahepeal silmist kadunud kahtlased tegelased hakkavad taas varjatult tegutsema. Kahtlusaluste ring laieneb aga veelgi …Üha kriminaalsemaks muutuvaid sündmusi asub menetlema raamatutest „Jaanituli Käopesas”, „Kuristik raiesmikul” ja „Päevikukütid” tuttavaks saanud kriminaalpolitsei uurijate tiim Marko Tammiku juhtimisel. Seekord tuuakse päevavalgele kogu tõde ning selguvad nii mõnedki üllatavad faktid. Mäng käib kõrgetele panustele ja tulemused on vastavad: kes kaotab varanduse, kes vabaduse, kes koguni elu.Eet Tuule on varem avaldanud üksteist raamatut. Tema loomingus on nii loodusjutte lastele kui ka krimilugusid ja autobiograafiliste sugemetega romaane.

See lugu on nähtud läbi kolme õe-venna (10, 13 ja 15 a) silmade. Maal, Eestis, Tallinnas on nad põgenikud ja loo alguses lahkuvad siit – ühte teise maailma. Nende peres on täiskasvanutel erilised võimed ja neilgi on lootust sellisteks saada. Neid kutsutakse nõidadeks.See ei ole tüüpiline fantaasiasaaga, kus kõrgest soost ja ülivõimetega juveniil kogu maailmale ära teeb. Selles loos ei ole lihtsaid probleeme ja vastuseid. Peategelastel ei tule kõik mängeldes välja ja loo lõpus on nad peamiselt natuke vanemad, tõsisemad ja mõne kogemuse võrra rikkamad. See on lugu inimeseks olemisest, kui sul on mingid haruldased võimed. See on lugu valikutest ja vastutuseks, mis eriliseks olemisega kaasas käib.Thor Peterson on pseudonüüm. Autor ei ole algaja, ta on kirjutanud päris palju ja mitte ainult ilukirjandust. Ta hakkas kirjutama seda lugu oma tütrele, kui too oli 12. Tütar on vahepeal 24 saanud. Lähedased ei tahtnud mitte rahul olla sellega, et juba tehtu igaveseks sahtlisse jääb, sest sellest saab paljudele kordamineva romaani. Autori eesmärk pole kunagi olnud mingi müstifikatsioon autori isikuga, ta soovib vaid, et seda loetaks puhtalt lehelt ja lugemist ei segaks tema senise loominguga seotud ootused.

Lydia Koidula viimane näidend „Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai“ ilmus trükisõnas esmakordselt originaalmahus – nii nagu autor ise selle 1880. aastal koos osaliselt kakskeelsete remarkidega kirja pani. Värvikate tegelaskujudega lustlik-õpetlik hoogne lugu pärineb eesti teatri algusaegadest, ent käsitletud inimsuhted ja ühiskondlikud teemad pole aktuaalsust kaotanud ka tänapäeval.Käsikirja saatust ning näitemängu ajalist tausta valgustab eessõnas kultuuriloolane Malle Salupere.Raamat ilmus Koidula loodud eesti teatri 150. juubeliks.120 lk