Книги, похожие на «Leif G. W. Persson, Teisel ajal, teises elus»

Sydney karismaatiline vanem vend Peyton on alati olnud perekonna staariks ning saanud endale lõviosa vanemate tähelepanust ja hiljem ka hoolitsusest. Kui seadusega üha rohkem pahuksisse läinud Peyton teeb purjuspäi avarii ja saadetakse vanglasse, tuleb hooletusse jäetud Sydneyl hakata otsima endale kohta nii perekonnas kui ka väljaspool. Miks kõigile mahub pähe vaid Peytoniga toimuv ja kas tõesti on Sydney ainus, kellele avarii ohvri käekäik korda läheb?Uude kooli minnes tutvub Sydney õe-venna Layla ja Mac’iga. Chathamite perekond erineb tema perest kui öö päevast. Chathamite elu pole kerge, kuid neil jätkub armastust ja tähelepanu ka Sydneyle, kes tunneb end peagi Chathamite juures paremini kui oma kodus. Nende sõprus ja hoolitsus aitavad Sydneyl raskustest üle saada ja mõista, et tema ei pea venna tegude eest vastutama.Ülipopulaarse Sarah Desseni romaani „Püha Misiganes” põhiteemadeks on peresuhted, eneseavastamine ja isiksusena kasvamine. Tema raamatuid on müüdud üle seitsme miljoni eksemplari. Ootan juba võimalust lugeda Sarah Desseni raamatut „Püha Misiganes”. – John GreenSarah Desseni nimest on saanud kaasaegse noortekirjanduse sünonüüm. – Entertainment Weekly

Keskealine Aliis on Prantsusmaalt koju tagasi tulnud ja oma elu uutesse rööbastesse juhtinud. Kuid ühel hetkel tuleb tal naasta lapsepõlvekoju – väikeasulasse, mida ta pole üle kahekümne aasta külastanud. Otsekui virvatulukesed meelitavad mälestused ta ohtlikule alale, kus peitub nii varjatud tundeid, aegunud kuritegusid kui ka võimalus leida tõeline armastus. Kõike seda muidugi siis, kui tal õnnestub toime tulla ootamatult kaela langenud elukoormaga.Müstikahõnguline, romantiline ja humoorikas „… kes pole kunagi söönud homaari“ on mõtteline järg Aliis Jõe 2017. aastal ilmunud teosele „Viimane laev“. Aliis Jõe on telerežissöör Elo Seliranna pseudonüüm.

„Salaelud” sisaldab aastatel 2010–2018 kirjutatud novelle ja miniatuure, osa on varem avaldatud ajakirjanduses, suurem osa seni avaldamata. Täpses ja tihedas naiselikus käekirjas käsitleb autor oma proosaloomingus läbivaid teemasid, nagu mälu, juured, reetmine, kaotusvalu ning habras joon tõeluse ja väljamõeldise vahel.Tõlkija taustaga kirjanik Kai Aareleid on varem avaldanud romaanid „Vene veri” (Varrak, 2011) ja „Linnade põletamine” (Varrak, 2016), luulekogud „Naised teel” (EKSA, 2015) ja „Vihm ja vein” (EKSA, 2015) ning novelle, luulet ja artikleid ajakirjanduses. Novelli „Tango” eest pälvis ta 2013. aasta Friedebert Tuglase novelliauhinna, mõlemad tema romaanid on kandideerinud olulistele kirjandusauhindadele. „Linnade põletamine” on tõlgitud mitmesse võõrkeelde.

Micke ja Bianca kolivad rahulikku eramupiirkonda, mis paistab nende pere jaoks täiuslik elupaik. Aga sedamööda, kuidas nad oma uusi naabreid tundma õpivad, hiilib ligi ebameeldivustunne.Sama hoovi peal elab Jacqueline, endine fotomodell, kel on raske oma elu rööbastele saada, ja tema poeg Fabian, kes ei ole päris nagu teised lapsed. Samuti elab seal Ola, kes näeb vaeva, et pärast röövkallaletungi oma tervis jälle korda saada ja kelle kinnisideeks saab idüllilise naabruskonna turvalisuse säilitamine. Lisaks veel pensionärid Gun-Britt ja Åke, kes valvavad naabrite igat sammu.Kui Biancale nende enda maja ees otsa sõidetakse, paistab esialgu olevat tegu traagilise õnnetusega. Aga sellal kui tema haiglas oma elu eest võitleb, süveneb politsei ja teiste hoovielanike kahtlus. Micke on alati uskunud õiglusse. Aga mis siis, kui selle võidule pääsemiseks on vaja kasutada vägivalda?Mattias Edvardsson on kirjanik ning rootsi keele ja psühholoogia õpetaja gümnaasiumis. 2016. aastal avaldati tema debüütromaan „En nästan sann historia“ („Peaaegu tõestisündinud lugu“) ja 2018. aastal tegi ta suure rahvusvahelise läbimurde põnevusromaaniga „Täiesti tavaline perekond“. See on tõlgitud kolmekümne kolme keelde ja meeldinud nii kriitikutele kui lugejatele. Mattias elab koos oma perega Lundi lähistel Löddeköpinges.