Книги, похожие на «Brandon Sanderson, Taevasselend»

INIMESE ELLU MAHUB NII PALJUARMASTUST, ÕNNE JA KURBUST.KUI ME AINULT VÕTAKSIME ENDALE AEGA, ET KUULATADorisel on 1928. aastast saadik olnud üks ja seesama aadressiraamat. Seal on kirjas kõik inimesed, kellega ta oma elus on kohtunud. Nüüd elab ta üksinda Stockholmis ühes Bastugatani korteris. Aadressiraamatus on enamik nimesid maha kriipsutatud, surnud, ning Dorise elus on ainsaks vahelduseks hooldustöötaja külaskäigud ja vestlused teisel pool Atlandi ookeani elava õetütre tütre Jennyga.Ühel päeval hakkab Doris aadressiraamatus olevatest sõpradest kirjutama. Et Jenny, kes ainsana teda mäletama jääb, päriks ka tema jutustused.„Punane aadressiraamat” on haarav lugu, mis kirjeldab suure kaasaelamisega elukogemust, mida üks vanem inimene endas kannab. See hõlmab ühte tervet elu ning viib lugeja kaasa reisile möödunud aegade Pariisi, New Yorki ja Stockholmi.Sofia Lundberg (1974) on kirjanik ja toimetaja, ta elab Stockholmis oma pojaga. „Punane aadressiraamat” on tema debüütromaan, raamatu tõlkeõigused on müüdud 27 riigile kõikjal maailmas.

„Ma mõtlen tüdrukust, keda ma silmasin peeglis möödunud õhtul: tume marmorist vandlikarva seinte taustal, läikivad mustad juuksed, sügavad igatsevad silmad, millesse pilk upub, sest need rahutud uudishimulikud silmad räägivad seksuaalsest huvist.” Traagilise loo müstilisest ja lummavast Justinest ning nendest, kelle elusid ta puudutas Teise maailmasõja eelses Aleksandrias, jutustab tema armuke, vaesunud iirlasest õpetaja, kes on leidnud varjupaiga Vahemere teisel kaldal, Kreekas. See on kahtlemata armastuslugu, aga raamatu tõeline kangelane on tegevuspaik Aleksandria, idamaiselt värvikirev, mere ja kõrbeliiva kuumuses värelev miraaž, mis meenutab „Tuhande ja ühe öö” maailma, linn, „kus naised ei tohi ihata mõnu, vaid valu, ja peavad jahtima seda, mida nad kõige rohkem kardavad leida.” Lawrence Durrell (1912–1990) on 20. sajandi menukamaid Briti kirjanikke, matkamees Gerald Durrelli vanem vend. Indias sündinud Briti kosmopoliit elas suurema osa elust Vahemere saartel ja selle äärsetes suurlinnades. „Justinet”, mis on 50-ndatel aastatel ilmunud suure tetraloogia „Aleksandria kvartett” esimene raamat, peetakse tema parimaks teoseks. Lisaks Aleksandria kvartetile kuuluvad tema loomingu paremikku viis Avignioni kvinteti romaani, hulk kultuuriloolisi reisikirju Vahemere saartest, luulet ja näidendeid. Kirjanik oli kahel korral Nobeli kirjanduspreemia nominent. Tema teoseid on tõlgitud kõigisse maailma kultuurkeeltesse, kuid eesti keeles pole neid seni ilmunud. „Justine” ainetel valmis 1969. aastal ka film.

Eesti vanasõnade põlislaas on rikas ja üllatav nagu elu ise. Sellest võimsast metsast on folkloristid Piret Voolaid ja Risto Järv ning kirjanik Loone Ots valinud 1111 tuntumat tarkusetera. Pea iga olukorra või nähtuse kohta on siit raamatust vanasõna võtta. Kes otsib, see leiab.Vanasõnade tarkus on kandunud põlvest põlve. Ka 21. sajandil on see ikka veel asjaks ja abiks. Vanade tekstide kõrvale sünnib pidevalt uusi – kindel tõend vanasõnade elujõust. Esivanemate praktilise nutikuse kõrval vaimustab ka ütluste imeline sõnaseade, nõtke ja just naelapea pihta tabav eesti keel.Rahvatarkuste juurde lisatud selgitused pärinevad nii arhiivi teadetest kui ka koostajate kogemustest. Sõltuvalt olukorrast on vanasõna alati õige. Kuidas metsa hüüad, nõnda vastu kostab.

Romaan kuulub Läti ajaloost inspireeritud sarja „Meie. Läti, XX sajand” ja selle aineseks on 1930. aastad. Erinevate minajutustajate silmade läbi joonistub pilt omaaegsest vaimsest ja poliitilisest õhustikust, kuid samal ajal jutustatakse siin lugu armastusest, õnne ja hingerahu otsimisest, loobumistest ja leidmistest, mis käib inimeseks olemisega kaasas igal ajastul.