Книги, похожие на «Brandon Sanderson, Taevasselend»

Erasmus Levine’il on väga harukordne töö. Kui Ühendriikide president on välisreisil, seisab Erasmus temast alati paari meetri kaugusel, käes mapp, mida presidendile ulatada, kui olukord peaks seda nõudma. Mapis on koodid, sidevahendid ja kõik muu vajalik, et president saaks anda käsu tuumarelvade kasutamiseks. Erasmus hindab oma töö vastutusrikkust, on selle üle uhke. Või siis mitte?Erasmuse perekond ja naabrid on kindlad, et tema tööks on üliõpilastele filosoofia õpetamine ning et loengute andmiseks viibib ta vahel nädala-paari kaupa kodust eemal. Või siis mitte?Väikese poisina seletas Erasmus emale, kuidas kirjutada salakirju, ning mõtles välja ka koodi, mida teadsid vaid tema ja ta ema. Ema on ammu seniilsena hooldekodus, järsku võtab aga keegi Erasmusega just seda koodi kasutades ühendust. Kes ja miks?Et vabaneda ohust, mida tuumarelvad inimkonna tulevikule kujutavad, oleks kõige õigem tuumapomme sisaldavad sõjaväebaasid õhku lasta. Või siis mitte?Hoogsalt algava tehnopõneviku iga peatükk pakub rohkem küsimusi kui vastuseid, kuid sekka ka harivaid seiku tuumafüüsika arenguloost.

Kui 17-aastane Stefan ootamatult kaob, arvatakse esmalt, et poiss on lihtsalt jalga lasknud. Asjalood võtavad aga jahmatava pöörde, kui metsast leitakse sadistlikult mõrvatud poisi laip. Nooruke Rebecca Lindeberg ja tema kolleegid asuvad asja uurima, kuid seisavad peagi silmitsi järgmise elajaliku mõrvaga. Seekord on ohvriks Stefani isa. Kui ka pereema jäljetult kaob, algab paaniline võidujooks ajaga – kas nad jõuavad vähemalt naise päästa? Ja miks peaks keegi üldse tahtma hävitada seda pealtnäha täiesti tavalist perekonda?„Esiotsa polnud võimalik täpselt kindlaks teha, millesse metsast leitud noormees oli surnud. Mõrvar oli kõvasti vaeva näinud sellega, et köita kinni tema käed ja jalad – neid oli kõvasti mässitud tugeva teibiga ning lisaks veel nööridega, samuti leiti tema suust väike sinine rätik, mida nähtavasti tropina oli kasutatud. Tema jopelukk oli eest lahti ning kaelalt ja ülesrullunud särgi alt võis märgata suuri verevalumeid ning põletusjälgi, ilmselgelt oli noormeest pekstud ja piinatud, kuid missugune vigastus osutus surmavaks, seda pidi otsustama lahanguraport. Kõige jubedam asi kogu vaatepildi juures olid aga surnud noormehe silmad. Täiesti avatud suurte ja selgete silmade täiesti kirjeldamatu õudust täis pilk sööbis Rebeccale mällu ning ta oli kindel, et see on üks järjekordne õõvastav asi, mis teda edaspidi unenägudes kummitama tuleb.”Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamat „Enne kui on hilja” (2015).

Marusja Klimova on marginaali ja dekadendi mainega kirjanik. Tema raamatud kutsuvad lugejais esile täiesti ettearvamatuid reaktsioone: hämmingust ja nördimusest fanaatilise kummardamiseni, kuid ükskõikseks ei jäta need kedagi. Tuntud on ka tema hiilgavad Louis-Ferdinand Céline’i, Jean Genet’ ja teiste prantsuse kirjanike tõlked. 2006. aastal autasustati Marusja Klimovat Prantsuse kirjanduse ja kunsti ordeniga.„Blondid elajad” on Klimova autobiograafilise triloogia kolmas raamat. Romaani tegevus leiab aset 1990. aastatel, Venemaa jaoks pöördelisel kümnendil, millele Marusja heidab nähtava pingutuseta pilgu teise aastatuhande lõpu kõrgustest. Kirjaniku loodud Vene uusdekadentidest ja transvestiitidest tegelaskujud, kes vahetavad mängleva kergusega maske ja kostüüme, sobivad ülimalt hästi tolle kümnendi globaalse karnevali õhustikku. Esmakordselt 2001. aastal väikses tiraažis ilmunud „Blondid elajad” sai vene kirjasõna kõige nõudlikumate nautlejate seas kohe kultusraamatuks.Klimova autobiograafilise triloogia esimesed kaks romaani, „Siniveri” ja „Majake Bois-Colombes’is”, on eesti keeles ilmunud Loomingu Raamatukogus.

Mika Waltari üks tuntumaid romaane „Sinuhe“, mis kirjeldab arst Sinuhe elu ja seiklusi umbes 1390-1335 enne Kristust, on tegelikult eesti keeles juba ilmunud – 1954. aastal Kanadas, väliseesti kirjastuses Orto. Tõlke autoriks eesti lingvist ja keeleuuendaja Johannes Aavik. Tänaseks on Aaviku tõlge vananenud, ka on seal kasutatud mitmeid keeleuuendusi, mis kunagi käiku ei läinudki. Samuti on Aavik tekstiga üsna loominguliselt ringi käinud, seda kohati muutes ja kohati lõike vahele jättes. 1954. aasta väljaanne ja sellest 1991. aastal tehtud kordustrükk on Eestis ka haruldusteks muutunud ega ole laiemale lugejaskonnale enam kättesaadavad, seega on Piret Saluri uus tõlge sellest Waltari parimaks peetud romaanist tänaseks enam kui asjakohane.