Книги, похожие на «Argo Kasela, Taevakirju»

Ma läksin Afganistani Eesti kaitseväe vormis ja ära tulin eraturvafirma kuues, aga riiete vahetus ei olnud ainuke muutus, mille seal läbi tegin.Afganistani kohta räägitakse karme sõnu. See olevat raske kliimaga, ligipääsmatu nii pinnamoe kui kultuuri poolest. Väga suletud paik, mille külalislahkusest kuuleb väga vähe, vaenulikkusest ja vägivaldsusest palju.Aga jumalik tegur on seal olemas. Ma ei mõtle lõppematut palvetamist ja põrmulangemist, mida vähemalt kolm korda päevas näha saab. Ma mõtlen etendust, mida seal minu jaoks mängiti. Etendust, mis oma lummava põnevuse, ahastava traagilisuse ja uskumatult tavalise argipäevaga kõik seni nähtud lavatükid sajakordselt ületas.Mulle ei olegi tähtis, kas enne Afganistani oli elu päriselt ka tuhmim või ainult tundus nii. Praegu tean vaid, et suureks lavakunsti austajaks sain ma just parajasti sealoleku ajal. Nüüd vaatan eluteatrit alati lummatult. Ja minu süda kasvas Afganistani külge.– Janek Somelar

Tuntud vene geograaf Pjotr Petrovitš Semjonov-Tjan-Šanski, kes üle 40 aasta juhtis Vene Geograafia Seltsi tegevust, tungis esimese uurijana salapärase mägismaa Tjan-Šani sisemusse. Ta uuris tol ajal teadusele tundmatut Issõk-Kuli järve, avastas kümneid uusi taimeliike, nägi Han-Tengri majesteetlikku püramiidi.Oma reiside ajal Tjan-Šanis tundis Semjonov elavat huvi kirgiisi ja kasahhi rahva vastu. Geograaf õppis tähelepanelikult tundma nende igapäevast elu, kuulas nende rahvapärimusi. Kohalik elanikkond nägi temas lähedast sõpra ja pühendas teda kõikidesse oma elu saladustesse. Neil aegadel oli kirgiisi ja kasahhi rahvale suureks õnnetuseks omavahelised relvastatud kokkupõrked ja Pjotr Petrovitš Semjonov nägi palju vaeva, et lepitada vaenulikke pooli. Kõigest sellest jutustab Semjonov oma raamatus, mis on kirja pandud memuaaride vormis.

„Sovetistan“ on raamat riikidest, kuhu pääsemine võib ollakeerukas ning mida tavaliselt reisisihina ei nähta. Endised nõukogudevabariigid Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan, Türkmenistan ja Usbekistaniseseisvusid 1991. aastal ja nende areng on olnud väga erinev – suhtelisestdemokraatiast täieliku totalitarismini, äärmisest vaesusest märkimisväärsejõukuseni.Kunagi viis läbi nende maade Siiditee. 20. sajandil üritati neidnomaadi-ühiskondi vormida kommunistlike ideaalide järgi. Siin, Aasia südames,on ikka veel säilinud iidsed traditsioonid nagu pruudirööv, kotkajaht,ratsakunst ning käsitsi vaibakudumine, kuid kontrastiks on nõukogudeühiskonna varemetele kasvanud ülimoodsad näidislinnad, nafta- jagaasitööstus ning läänelikud kaubamajad ja restoranid.„Sovetistan“ sisaldab unustamatuid kohtumisi kõige inimestega, kel onkõige kummalisem saatus, suurepärase maastiku, dramaatiliste ajaloosündmuste,jõhkra diktatuuri ja kustumatu lootusega.

Mere ja muinasjuttude linnHaapsalu elab ühe jalaga oma pikas ajaloos, teisega tänapäevas. Keskel saadakse kenasti kokku. Ikka veel ilmub ristimiskabeli aknale Valge Daam, ikka lähevad merele paadid, ikka uisutatakse jäätunud viigil, ikka mängivad naabruskonna lapsed hulgakesi väikestes aedades õunapuude all ja teavad nimepidi naabrite kassi. Selles järjepidevuses on rahu ning turvatunne. Siin on ikka veel alles see, millest kõnelevad Ernst Enno laulud ja mida kujutavad Ilon Wiklandi pildid – kõik see, mis mujal tundub ammu kaotatuna, see kadunud maailmade ilu.Siin elab ajalugu, siin elavad unistused ja muinasjutud. Siin elasin ka mina, selle kõige keskel, veerand sajandit oma elust. Siin olen veetnud hulga lapsepõlvepäevi, siin tegin läbi tormilise hilisteismeea, pidasin vastu oma kriisiaastatel, sain õpetajaks, nuusutasin poliitikat, kasvasin kirjanikuks… ja õppisin vist lõpuks päris rahuldavalt ära ka selle, kuidas elada inimese moodi. Sellepärast räägibki see raamat minust Haapsalus ja Haapsalust minus.Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva

See on ajaloo- ja kunstirännak imeilusasse Itaaliasse. AlustameIgavesest Linnast, jätkame rännakuid laguuni saartele rajatud Veneetsias.Maailma kunstipealinnaks kutsutud Firenze lugematutest aaretest valime seekordSanta Maria del Fiore katedraali, Signoria väljaku ja legendaarse Uffizigalerii. Peatume Milanos, kus väikese Santa Maria delle Grazie kloostrirefektooriumi seinal on maailma kõige kurvema saatusega maal – Leonardo daVinci „Püha õhtusöömaaeg”. Meie teele jäävad armastuse linn Verona, viltuse torniga Pisa ning Monrealekatedraal kaugel Sitsiilia saarel. Ja keset Itaaliat Titano mäel asuv tillukeriik San Marino, mis võib uhkustada maailma vanima vabariigi tiitliga.