Книги, похожие на «Helgi Erilaid, Aja jälg kivis. Itaalia»

Olime asunud reidile ning pärast valulist hüvastijättu armastatud ja armastava abikaasaga võisin ma 28.juunil anda käsu ankrute hiivamiseks, sest tuul oli soodus.Kogu meeskond oli rõõmsas tujuas ja meie üritusest ülimalt vaimustatud. Harva küll on ankru hiivamine ja purjede heiskamine läinud nii kärmesti. Kui laev nüüd liikuma hakkas ja läbi vahutavate lainete lõikas, kasutasid mehed rõõmutuhinas üksteist ja soovisid südamest õnne alanud reisiks.See stseen kosutas mu hinge. Meeskonna säärane meeleolu ürituse puhul, kus võib oodata rohkesti vaeva ja ohtusid, äratas mus lootust, et mehed ei kaota oma head tuju ja rõõmsat meelt ka siis, kui tegelike raskuste ja ohtudega kokku satutakse. Hea laeva ja ikka heas tujus püsiva meeskonnaga võib peaaegu kindel olla, et reis läheb hästi. Pärast seda kui me Kroonlinna kindlusele seitsme suurtükipauguga hüvasti ütlesime ning temalt sama arvu jumalagajätuks vastu võtsime, heiskasime veelgi rohkem purjesid. Tuul puhus neile priskesti…

Ka aastates naisest võib tänapäeval saada majanduspõgenik. Just selleks ma 2011. aastal saingi, kui olin sunnitud varju otsima imekaunilt Lõuna-Prantsusmaalt. Loo iroonia seisneb selles, et olen alati unistanud elada seal, keset lillakassiniseid lavendlivälju ning ajaloost pungil soojas õhus, kuid esimesed kuud Nizzas olid kõike muud kui paradiislikud. Ent pole halba ilma heata: elu viis mind kokku huvitavate inimestega ning eakate nizzalaste nostalgilised pajatused bella Nissa'st aitasid mul leppida oma uue koduga araabia küla keskel. Mu lemmikpaikadeks said Gourdon, kus võib hinge ja näpuotstega taevast puudutada, ning Laghet, kus siiani imed sünnivad.Muidugi tegin tutvust ka kuulsa Prantsuse bürokraatiaga, mis võib juuksed halliks ajada ja meelemõistuse röövida… ning poliitikaga, põhiliselt oma päästja ja armsama silmade kaudu. Tal on isegi väljend Prantsuse korrumpeerunud õigussüsteemi kohta: ainult mõned advokaadid tunnevad seadust, enamik tunneb kohtunikke.

Narva pole linn, vaid riik, ja siin elab narvakeelne rahvas narvitjane. Eesti võim pelgab neid. Kui mõni kõrge riigiesindaja Narvat väisab, on tunne, et ta toob riigi süles Narva ning võtab lahkudes taas kaasa.Siin on piirijärjekorrad ning elatusallikaks sala­kaubana üle toodav suits ja viin. Kunagine toitja Kreenholm on suletud, töötuse määr üks Eesti kõrgemaid ja sissetulek madalamaid.Aga Narvas on ka valgest betoonist fassaadiga uus kolledžihoone, kuhu on nähtamatute tähtedega kirjutatud EUROOPA. Siin on inimesed, kes pingutavad Narva nimel ja usuvad, et Narval on tulevikku.Minu unistuste Narva ei ole hääbuv paik Euroopa ääremaal, vaid Euroopa eelpost: uhke ja ilus linn, kus inimesed räägivad mitmes keeles, aga ühes meeles.Katri Raik on TÜ Narva kolledži direktor. 2009. aastal tunnustati teda Valgetähe III klassi teenetemärgiga, 2012. aastal missiooni­ preemiaga ja 2013. aastal aasta naise tiitliga.

Ma tahan kõike. Hinnaalanduseta, odava väljamüügita. Tahan nautida seda, kuis viin oma reisirühma läbi kõrbe nagu Mooses, ja tahan istuda üksi suurlinna pohmellises hommikuhämus. Tahan nutta väikeses külakirikus ja naerda neegrinaise suures süles, tahan rääkida Kierkegaardiga vaikusest ja hüpata Jay-Z kontserdil röökivas rahvamassis. Tahan olla ilmamaa serval – põhja- ja lõunapoolusel, lennata Padmasambhavana Himaalaja kohal, sõita rongiga läbi Venemaa, juua šampanjat presidentidega.Tahan vaadata maailma süütalapse silmadega, enne kui Damaskuse teras rebib mu patust keret.Tahan surra ja uuesti sündida. Ja armastada, armastada, armastada. Lõputult.Nendest tahtmistest on sündinud see raamat ja inspireeritud mu reisid.Lähen jälle, kuigi tean, et on hea, kui saan kübemegi sellest, mida igatsen.Tegemist on “Minu” sarja sajanda raamatuga.

„Mere poolt läheneva ränduri jaoks kerkib Lissabon isegi kaugusest otsekui unenäoline visioon, selged jooned, mille päikesekuld helkima paneb, joonistumas säravsinise taeva taustale. Ja kuplid, monumendid, vanad kindlused, mille sakid majakobarate üle kõrguvad, on otsekui selle imelise paiga, selle õnnistatud kandi kauged heeroldid.“Fernando PessoaÜhe maailma suurlinna dramaatiline ja intiimne portree.Lissaboni võlu on legendaarne, kuid linna 2000 aasta pikkune elust pulbitsev ajalugu, alates Rooma aegadest ja lõpetades sajandeid kestnud mauride valitsusajaga, ei ole eriti tuntud. Linna teekond sadamalinnast Portugali pealinnaks pole kulgenud tõrgeteta: 1755. aastal laastas linna võimsaim uusaja Euroopat tabanud maavärin, millele järgnesid hävitav tsunami ja kuus päeva väldanud tulemöll, milles liiv klaasiks muutus.Barry Hatton toob väljendusrikkas ülevaates Lissaboni värvikast minevikust ja olevikust päevavalgele ammu unustatud mälestused, äratades raamatu lehekülgedel ellu linna piiramise 1147. aastal teise ristisõja käigus, kuninga tapmise, vabariigi asutamise ja lähimineviku diktatuuriga kaasnenud sünged ajad. Autor tutvustab lugejale Portugali metropoli – konkurentsitu merede valitsejanna ja Atlandile avaneva värava valvuri rikast rahvusvahelist pärandit.Barry Hatton on olnud kolm aastakümmet Londonis Briti väljaannete väliskorrespondent. Ta on raamatu „Portugallased: kaasaegne ajalugu“ autor.José Saramago sõnul varjab linna vaim end särtsaka mekiga kultuurikompotis, kus enam kui kusagil mujal sulanduvad kristluse ja islami mõjutused „ja just see vaim muudab linna igavikuliseks“. Lissaboni kultuuripaabelil on erinevaid väljendusvorme: jalgpallur Eusébio (pärit Lourenço Marquesest) – tema monument seisab Benfica staadioni juures, „jalg löögiks tõstetud“; Belémi torn – mille loonud arhitekt töötas kaks aastat Marrakeshis ja imiteeris sealset mošeed; ja São Domingose väljak – kust soovija saab endale soetada Ouidah’st pärit voodoo-kultusesemeid, rüübata Roheneemesaartelt pärit kurku kriipivat tulivett ja süüa Angolast pärit kizomba-muusikat kuulates silmi vett jooksma panevalt vürtsikat Mosambiigi karrirooga.