Книги, похожие на «Robert I. Sutton, Huggy Rao, Suurepärasuse kasvatamine. Kuidas saavutada rohkem, rahuldumata vähemaga»

Legendaarne investeerimisguru Michael Lewis alustab oma raamatut „Wall Streeti pokker“ nõnda: oli 1986. aasta algus. See oli minu firma Salomon Brothersi allakäigu esimene aasta. Meie juhatuse esimees John Gutfreund tõusis oma lauast ja läks jalutama. Mingi kõhedust tekitav kuues meel juhatas teda ikka just sinna, kus oli parajasti kriis. Gutfreund paistis haistvat raha kadumist.Ta oli viimane inimene, keda pingul närvidega maakler näha tahtis. Gutfreundil oli komme selja tagant ligi hiilida ja üllatada. Talle see meeldis, sulle mitte. Sinu lähiümbrus hakkas tõmblema nagu langetõbiste palat. Inimesed teesklesid, et on paaniliselt hõivatud, jõllitades samal ajal pingsalt punkti otse su pea kohal. Peas lõi plärisema äratuskell: Gutfreund! Gutfreund! Gutfreund!Tol 1986. aasta päeval tegi Gutfreund aga midagi kummalist. Selle asemel, et meid kõiki kabuhirmuga täita, siirdus ta otsejoones Salomon Inc juhatuse liikme ja ühe Salomoni parima võlakirjamaakleri John Meriwetheri juurde. Sellest, mida Gutfreund ütles, on saanud Salomon Brothersis legend ning lahutamatu osa firma korporatiividentiteedist. Ta ütles: „Üks käsi, miljon dollarit, ei mingeid pisaraid.”Meriwether sai otsekohe aru, mida see tähendab. Wall Streeti kuningas tahtis mängida miljoni dollari peale ühe käe jagu mängu, mida kutsuti Wall Streeti pokkeriks. Kuid Gutfreundi väljakutse tegi sedapuhku kummaliseks panuse suurus. Tavaliselt ei ületanud see sadat dollarit. Miljon oli ennekuulmatu. See paistis olevat täiesti arulage. Tähendab, mõnes mõttes selles asja iva oligi. Gutfreund oli Wall Streeti, Meriwether aga mängu kuningas. Wall Streeti pokkeri mängija aukoodeks meenutas revolvrikangelase oma. Sestap tundis Meriwether kohustust mängida. Ent ta teadis, et see on lollus – temal polnud midagi võita. Võidu korral läheks Gutfreund endast välja. Kui Meriwether aga kaotaks, tähendaks see miljonit dollarit vastu pükse. See oli hullem, kui ülemuse vihastamine. „Ei, John,” ütles ta. „Kui me selliste arvude peale mängime, tahan mina päris raha peale mängida. Kümme miljonit dollarit. Ei mingeid pisaraid.”See lugu leidis aset keset nüüdisaegset kullapalavikku, mil eales varem polnud sedavõrd paljud ühegi oskuseta kollanokad teeninud sedavõrd palju raha, kirjutab „Wall Streeti pokkeri“ autor Lewis. Tegu on ühe kirkaima tolle kümnendi kokkuvõttega, mis pakub värvikat ülevaadet toonastest sündmustest täis ennekuulmatut korruptsiooni, valesid, reetmisi, pisaraid ja pettumusi.

Business Book Awards 2020 – rahvusvahelise äriraamatu kategooria nominent.Legendaarne turundusguru Carlos Gil on veendunud, et turundus on surnud. Seda vähemalt kujul, mida siiani teadsime. Kuigi tegu pole enam ülearu värske uudisega, on see ometigi paljudest turundajatest vaikselt mööda libisenud. Enamus kasutab ju sotsiaalmeediat jätkuvalt selleks, et teha samu vanu vigu – pigem rääkida kui kuulata, reklaamida kui õpetada, koguda jälgijaid selmet kogemusi ja kogukondi luua. Läbi on ajad, mil kampaania edukust määras kopsakas eelarve, mida teles ja paberlehes laiaks lüüa. Nüüd oled võitjate poolel siis, kui sotsiaalmeedias vadistavad sinu tootest sinu sihtgrupi sõbrad – tänane tarbija tahab suhelda, protsessis osaleda, mitte aga kuulekalt müügijutule alluda. Sinu tootest peab saama tema sõber, kellega suhelda. Päris nägu, kes seob brändi inimesega ja veenab teda konkurendi kraami asemel just sinu oma kassast läbi piiksutama. LinkedIn, Winn-Dixie, Save-A-Lot, BMC Software – need on kõigest mõned gigandid, kelle sotsiaalmeedia strateegiaid on Gil rohkem kui kümne aasta jooksul edukalt vedanud. Mustkunstniku kombel tõmbab ta kõnekaid näiteid kui küülikuid oma kübarast, et demonstreerida sotsiaalmeedia tegelikku võimsust ning viise, kuidas sellest kõigest oivalist kasu lõigata. 232 lk

Nelikümmend viis aastat on möödas raamatu „Juhuslik ekslemine Wall Streetil“ esmatrükist. Selle sõnum oli lihtne – investoritel on märksa kasulikum osta ja hoida indeksifondi kui möllata väärtpaberite või aktiivselt juhitud fondide osakutega. Ligi pool sajandit hiljem usub raamatu autor Burton G. Malkiel oma algsesse teesi veelgi enam. Võib küsida, et kui põhisõnum on sama, milleks siis kaheteistkümnes väljaanne? Aga seda põhjusel, et aastate jooksul on aktsiaturu kohta esitatud sedavõrd palju segadust tekitavaid väiteid, et vaja on raamatut, mis asja klaariks. Aja jooksul on märkimisväärselt muutunud ka finantsinstrumendid, mida oleks suisa kuritegu lihtsalt maha salata. Värsket materjali on lisandunud nii palju, et ka need, kes on mõnd varasemat väljaannet lugenud, leiavad eest kuhjaga uut ning kasulikku. Autor pakub praktilisi investeerimisnäpunäiteid pensionäridele ning lahkab suure mõnu ja põhjalikkusega krüptoraha hingeelu. Lisaks annab ta selge ülevaate investeerimisteooria ja -praktika edusammudest akadeemilistes ringkondades, analüüsides muu hulgas nende kitsaskohtigi.Kuigi Malkiel toetab pikaajalisel investeerimisel indeksifondide strateegiat, ei keskendu ta oma raamatus üksnes passiivsele investeerimisele. Autor võtab lugeja käekõrvale, et tutvustada talle börsimaailma kõikvõimalikke nurgataguseid ja kangialuseid, kus võib nii mõnigi kord linna parima restorani otsa komistada.Malkielil on taas kord õnnestunud kokku panna ladusalt loetav teejuht erainvestorile, mis avab investeerimismaailma mitmeid seni suletud uksi. Kriititkud on veendunud, et raamatu näol on tegu parima investeerimisnõuga, mida raha eest saab osta. Uusi teadmisi ja ajalikke juhtnööre jagub igale investorile, seda sõltumata tasemest või riskivalmidusest

Aastal 2016 eesti keeles ilmunud Seppo Saario raamat „Kuidas ma investeerin börsiaktsiatesse“ on läbi teinud põhjaliku uuenduskuuri, eelkõige investeerimisturgude arenguid silmas pidades. Nagu Saario isegi tõdeb, käes on murrangulised ajad, mil digitaliseerimine, globaliseerumine, kliimamuutused, sotsiaalmeedia ja tehisintellekt lammutavad agaralt majandusstruktuuri, milles siiani on andnud tooni pigem kaubandus- ja tööstusettevõtted. Raamat räägib lihtsalt, loogiliselt ning elutruult sellest, kuidas aktsiaturud toimivad. Vanameistril jagub rohkelt praktilisi nippe, kuidas turult rammusamaid palu noppida, kahjumeid minimeerida ja investeeringute riskiastme muutumist prognoosida.Saario, kelle õpetussõnade najal on nii siin- kui ka sealpool Soome lahte üles kasvanud terved põlvkonnad aktsionäre, on veendunud, et edukas saab olla üksnes see investor, kes suudab muutustega kohaneda, kahanevatest ärivaldkondadest nutikalt taanduda ning uusi kasvuvõimalusi märgata. Kui nii mõnigi investeerimisraamat viskab lapates õhku korraliku pahmaka teoreetilist tolmu, siis üle kuuekümne aastase investeerimiskogemusega Saario on puhas praktik, kes jagab lahkelt kogunenud nippe. Ta ei salgagi, et hindab börsiettevõtteid siiani jalgadega, käies kohapeal tutvumas nendega, mille väärtpaberid ta omab. Ta on veendunud, et põhimõtteid, mis on sind alati teeninud, pole mõtet niisama üle parda visata.Raamatu väljaandmist on toetanud LHV ja Nasdaq Tallinn.