Книги, похожие на «Maniakkide Tänav, Surmakarva»

"Luus" on Peeter Sauteri 1997. aastal ilmunud arenguromaan, mis kajastab autori põlvkonnakaaslaste probleeme ja arusaamu.

On aasta 1944. Punavägi on Eesti äsja vallutanud, vastne võim üritab käivitada uut, nõukogulikku elulaadi. Põline kooliõpetaja Aleksander Sooveer saabub koos naise ja nende kasvatada oleva tütrepojaga sõjast räsitud väikesesse Lepaku töölisasulasse, et seal kool käima panna. Nende kodu Varevere linnas on pommirünnakus tuleroaks saanud, kogu elu tuleb alustada uuesti, aga sootuks teisiti kui kunagi varem – punane riigikord on viinud turvatunde, tekitanud hirmu ja nõuab kogu elu jooksul pühaks peetud tõekspidamiste mahasalgamist.Majad jõe ääres on 2000. aasta romaanivõistlusel esiletõstetud teos.

Raamatus on kolm lugu, mida ühendab loodus. See, mis mulle on lähedane lapsepõlvest saadik ja millega kokkupuutumistest ka kirjutan. Tegu on peaaegu reisikirjadega, millest tuleb välja, et vahel pole olulist vahet käigul kodumetsa pliidipuude järele või käigul Uus-Meremaa metsa põliseid kauripuid vaatama. Oluline ja huvitav on ikka see, mida inimene oma retkel näeb, mõtleb ja mida selline retk temale tähendab. Kas meelelahutust, targemaks saamist või veel üht kinnitust oma ühtekuuluvustundele loodusega, metsaga, puude-põõsaste, lillede ja lindudega. Ja rõõmu, et midagi niisugust on ikka olemas ja muret selle pärast, kas ja kui kaua loodus, metsad ja niidud, milleta elu ei suuda ette kujutada, veel kestab. See rõõm nagu see muregi on paljudele meist ühine ja see annab lohutust. Ja isegi lootust.

Kõigest paarkümmend aastat tagasi sai Saaremaale nagu välismaalegi ainult spetsiaalsete lubade alusel, mille olemasolu kontrollisid nõukogude piirivalvurid tähelepanelikult nii Kuivastu sadamas kui ka Kingissepa lennuväljal. Igaks paadikasutuseks tuli kohalikust piirivalvekordonist saada rangelt märgitud kellaaegadega luba ja mere ääres päevitades pidi isikut tõendav dokument käepärast olema, sest mine sa tea, äkki paned ujuvmadratsiga üle mere putket. Täna, kui võib tellida pileti Pariisi ja homme, unustades passi koju lauanurgale, sinna ka lennata, kõlab kõik eelnev kuidagi imelikult. Millised meeletud muutused on toimunud nii ühiskonnas, meis endis kui kogu maailmas üldse! Tänasel päeval oleme kogu selle mineviku püüdlikult ja kiiresti unustanud ning harjunud mõttega, et see kõik oli väga ammu ja väga vale. Tegelikult ei olnud see üldsegi ammu. Nagu praegu, nii olid ka siis inimestel oma tööd, mured ja rõõmud ning totakast riigikorraldusest aitas üle ja mööda saada nali, huumor ning optimistlik meelelaad.