Книги, похожие на «Peeter Sauter, Luus»

Tänapäeva 2013. aasta romaanivõistlusel ära märgitud töö peategelane Heli teeb oma suvilas suurpuhastust ning avastab sahtlist paki vanu kirju ja päevikuid. Järjepanu hakkavad meenuma elu mitmeks aastaks määranud sündmused ning saatustmuutev juhuslik peoõhtu, kus ta leidis püsiva austaja, kes oli teisest rahvusest ja teiskeelne. Pärast valestimõistmisi, pärast väiksemaid ja suuremaid tülisid, teineteisele haigettegemisi nad vastu kõigi sugulaste tahet siiski abielluvad. Aga see pole Heli murede lõpp, vaid algus …

Raamatus on kolm lugu, mida ühendab loodus. See, mis mulle on lähedane lapsepõlvest saadik ja millega kokkupuutumistest ka kirjutan. Tegu on peaaegu reisikirjadega, millest tuleb välja, et vahel pole olulist vahet käigul kodumetsa pliidipuude järele või käigul Uus-Meremaa metsa põliseid kauripuid vaatama. Oluline ja huvitav on ikka see, mida inimene oma retkel näeb, mõtleb ja mida selline retk temale tähendab. Kas meelelahutust, targemaks saamist või veel üht kinnitust oma ühtekuuluvustundele loodusega, metsaga, puude-põõsaste, lillede ja lindudega. Ja rõõmu, et midagi niisugust on ikka olemas ja muret selle pärast, kas ja kui kaua loodus, metsad ja niidud, milleta elu ei suuda ette kujutada, veel kestab. See rõõm nagu see muregi on paljudele meist ühine ja see annab lohutust. Ja isegi lootust.

Algupärast Eesti ulmet avaldava Täheaja almanahisarja 13. köites on esindatud kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu korraldatud jutuvõistluse paremik. Kogumikku kuuluvad võistlustööd esindavad erinevaid ulmekirjanduse suundumusi, muuhulgas näeb ilmavalgust tõenäoliselt esimene omamaine ökoloogilise ulme valda kuuluv jutt (“Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi”), on esindatud heal tasemel intellektuaalne alternatiivajalugu (“Vastuoksa”). On kuldajahõngulist kosmilist eepikat (“See maailm on mulle!”), postapokalüptilist salapära (“Küljeluust ja lihast”) ja eripäraseid fantaasiamaailmu (“Meister ja õpipoiss”, “Aahe oma”). Kokkuvõttes annab jutuvõistluse parimate tööde kogumik hea pildi eesti värskeimast ulmest. Lisaks ilmub kogumikus žürii liikme Triinu Merese tagasivaade toimunud jutuvõistlusele.Kogumiku jutud:"Meister ja õpipoiss", Mann Loper"Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi", Heinrich Weinberg"Vastuoksa", Mehis Pihla"Aahe oma", Osvald Soobel"See maailm on mulle", Maniakkide Tänav"Küljeluust ja lihast", Tea Roosvald"Joroski öö", Andrei Samoldin"Must palee", Helen Käit"Varjutaimed", Piret Jaaks"Kuu kättemaks", Helen Käit"Ma ka ujun", Jüri Kallas

1950. aastate lõpus ei ole Daniel Sempere enam see väike poiss, kes avastas kord Unustatud Raamatute Surnuaia labürindis uidates raamatu, mis muutis kogu ta elukäiku. Ta ema Isabella surm on rebinud ta hinge haava, mida Danieli naine Bea ja vana sõber Fermín püüavad terveks ravida. Just siis, kui Danielile näib, et ta on ema surma saladuse lahenduse lävel, avaneb tema ees Franco režiimi võrgustik oma täies ulatuses – veelgi võikam ja süngem, kui ta oleks osanud arvata. Koos režiimi teenistusse sunnitud Aliciaga, kes on omal nahal sõja süngeid varje tunda saanud, tungib ta pimeduse südamesse, et tuua päevavalgele oma suguvõsa lugu, maksku mis maksab.Carlos Ruiz Zafón sündis 1964. aastal Barcelonas ning suri 2020. aastal Los Angeleses. Rahvusvahelise tuntuse tõi Zafónile 2001. aastal ilmunud romaan „Tuule vari”. Autori Barcelona-sarja kuuluvad veel „Ingli mäng” (2008), „Taeva vang” (2011) ja „Vaimude labürint” (2016), mis on „Unustatud Raamatute Surnuaia” tetraloogia neljas ja viimane osa. Eestikeelsena ilmub see viimane raamat kahes osas (esimene osa ilmus aastal 2019).