Книги, похожие на «William Boyd, Sulnis hellitus»

Christie Watson on kakskümmend aastat töötanud Inglismaa haiglates õena. Autobiograafiline raamat, milles ta juhatab lugejat inimese sünnist surmani ning erakorralise meditsiini osakonnast morgi, on muljetavaldav sissevaade sellesse hoolivusest, kaastundest ja headusest kantud elukutsesse ning selle telgitagustesse.Autor viib lugeja kaasa inimelu kõige kriitilisematesse hetkedesse. Siin saab tihti määravaks see, millest moodsas meditsiinis pahatihti puudu jääb: haige tervenemiseks on kõrgtehnoloogiliste meditsiiniprotseduuride kõrval eluliselt oluline ka inimlik empaatia – südame hääl ja hoolivuse keel.Praegusel ajajärgul, kui ühiskonda on värskelt raputanud koroona- pandeemia, on õdedest ja teistest meditsiinitöötajatest saanud sõna otseses mõttes oma eluga riskivad meie aja kangelased. Just nüüd kaaluvad paljud noored, kas neile sobiks õe õilis, kuid samas väga nõudlik eriala. See südamlik raamat julgustab nii tulevasi meditsiiniõppureid kui ka kõiki meid – potentsiaalseid patsiente – ulatama sagedamini toetavat kätt abivajajale ning mõistma paremini tööd, mida teevad tänapäeval õed.„See raamat pani mu nutma. Sundis mõtlema. Ajas naerma. Innustas mind hindama üht kõige alahinnatumat ametit kõrgemalt kui eales varem.” – Adam Kay, raamatu „See teeb haiget” autor

Üle kolmekümne aasta Kremli haiglas töötanud kirurgi Praskovja Nikolajevna Mošentseva nappide, värvikate lugudena kirja pandud mälestused on väga avameelsed, kohati subjektiivsed meenutused sellest, kuidas Tambovi kolkakülast päri tütarlaps jõudis Moskvasse, hakkas elama kuulsas kirjanike majas ja sattus tööle nõukogude meditsiini pühamusse.Ta on ravinud Hruštšovi, Brežnevit ja Gromõkot, tema patsiendid on olnud Stalin, marssalid Žukov, Rokossovski, Vassilevski, näitlejad Jablotškina, Aleinikov, helilooja Šostakovitš, lauljad Lemešev ja Reizen, kirjanikud Šolohhov ja Tvardovski ning ka paljud nn Kremli naised ja tütred. Ta viibis Sergei Koroljovi ja paljude teiste tuntud inimeste juures nende elu viimastel minutitel.Raamatu vahendusel on lugejatel võimalus tutvuda Nõukogude riigi juhtide ja eliidi elu salajase poolega esmasest allikast, inimese käest, kelle jaoks see oli kogu tema elu.

Selle raamatuga paneb Eesti teatri elav legend Lembit Anton (s. 1922) värvika punkti oma teatrimälestustele. Kui Eluteatri näitelaval I osa (2012) keskendus peamiselt Lembit Antoni õpingutele Moskva Teatriinstituudis GITIS ja II osa (2013) töötamisele Tallinna Draamateatris, siis käesoleva, III osa fookuses on selgelt möödunud sajandi 60.-ndate – 80.-ndate aastate Tartu teater Vanemuine. Vastasseis ja vägikaikavedu Vanemuise autokraatliku peanäitejuhi Kaarel Irdiga võtab tuurid üles kohe nende tutvuse alguses, kui 6-klassilise haridusega ülbe teatrijuht teatab Eesti ainsale kõrgema haridusega režissöör-lavastajale Lembit Antonile: „Lavastada saad minu teatris alles pärast minu surma, aga näitlejana saad tööd nii palju kui soovid. Kui on vähe, küsi aga juurde, saad.“ Kas Lembit Anton seda sai ja mida põnevat Vanemuise teatris veel juhtus, saab hea lugeja aga teada, kui avab käesoleva raamatu… Eluteatri näitelaval III kuulub viimase, seitsmenda raamatuna ajaloolisse mälestuste sarja üldpealkirjaga Punane katk, millest siiani on ilmunud esimesed kuus raamatut: Selles sõjas mina ei sure (2007), Maakorraldajad (2010), Kuhu küll kõik külad jäid? I ja II osa (2011) ja Eluteatri näitelaval I (2012) ja II osa (2013).

Rahutuuril oli Aavo Pikkuusi võit valus. Liidrit tõrjuti ja tõugati, kolm kukkumist viisid puusalt liha. Kaaslased naelutasid hotellitoas Pikkuusi voodi kohale veerandmeetrise naela ja riputasid jala tugeva lindiga õhku, sest haavatud puus ei tohtinud voodit puudutada. Siiski sai magada üksnes valuvaigistite ja unerohu toel. Oli hommikuid, kui vägevaimadki konkurendid ei uskunud, et Pikkuus võiks veel stardijoonele tulla. Aga eestlasest rattur tuli kui ilmutus. Selg sirge, pea püsti, lonkamine varjatud, valugrimass ähvardava võitlejapilgu taha peidetud. Puusale oli kinnitatud salajane rõngasside, mis ei lasknud pükstel haavu hööveldada. Koos Pikkuusiga olümpiakulla võitnud valgevenelane Vladimir Kaminski: “Aavo on inimene, kes läbib ka pimedaid kurve pidurita – mitte üksnes võistlusrajal, vaid kogu elus.” Teenekas ja nõudlik Viktor Kapitonov, ka ise olümpiavõitja: “Andke mulle kuus Pikkuusi ja me võidame maailmas kõiki profimeeskondi!”

Haarav dokumentaaljutustus Eesti kõigi aegade parimast jalgpallurist, kelle mängudele elas kahe aastakümne jooksul tribüünidel kaasa umbes kaheksa miljonit inimest. Raamat toetub Mart Poomi päevikule, lugeja ees avaneb noore sportlase sisemaailm, kõhklused ja unistused.Hoolimata takistustest – perekonna vastuseis ja ühiskonna võõristus venestunud jalgpalli vastu – jäi Poom kindlaks valitud teele ja jõudis tippu, mängides 14 aastat vuti sünnimaal Inglismaal. Ta oli tuntuim eestlane Ühendkuningriigis, kes rõhutas oma päritolu ja rääkis brittidele okupatsioonist, küüditamistest ning iseseisvuse taastamisest.Mart Poom kirjeldab värvikalt profijalgpalluri igapäevaelu Inglismaal ja iseloomustab oma meeskonnakaaslasi. Ta selgitab, et ka ilma erilise andeta on võimalik jõuda kaugele, aga selleks on vaja treenida, treenida, treenida … Poom kirjutab oma perekonnast, rahast ja tõekspidamistest.Raamat küpses kaua. Esimesed intervjuud tegi kaasautor Indrek Schwede 1990. aastate lõpus. Raamatus räägivad lähedased, sõbrad, kaaspallurid ja treenerid.Londoni Arsenali legendaarne peatreener Arsene Wenger võtab kokku paljude inimeste arvamuse: "Kui küsida ükskõik milliselt jalgpalliinimeselt, kes on töötanud koos Poomyga, räägivad nad teile sama juttu – maailma jalgpallis pole võimalik leida paremat professionaali kui Mart Poom.