Книги, похожие на «Gunnar Press, Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas»

Üle kolmekümne aasta Kremli haiglas töötanud kirurgi Praskovja Nikolajevna Mošentseva nappide, värvikate lugudena kirja pandud mälestused on väga avameelsed, kohati subjektiivsed meenutused sellest, kuidas Tambovi kolkakülast päri tütarlaps jõudis Moskvasse, hakkas elama kuulsas kirjanike majas ja sattus tööle nõukogude meditsiini pühamusse.Ta on ravinud Hruštšovi, Brežnevit ja Gromõkot, tema patsiendid on olnud Stalin, marssalid Žukov, Rokossovski, Vassilevski, näitlejad Jablotškina, Aleinikov, helilooja Šostakovitš, lauljad Lemešev ja Reizen, kirjanikud Šolohhov ja Tvardovski ning ka paljud nn Kremli naised ja tütred. Ta viibis Sergei Koroljovi ja paljude teiste tuntud inimeste juures nende elu viimastel minutitel.Raamatu vahendusel on lugejatel võimalus tutvuda Nõukogude riigi juhtide ja eliidi elu salajase poolega esmasest allikast, inimese käest, kelle jaoks see oli kogu tema elu.

Christie Watson on kakskümmend aastat töötanud Inglismaa haiglates õena. Autobiograafiline raamat, milles ta juhatab lugejat inimese sünnist surmani ning erakorralise meditsiini osakonnast morgi, on muljetavaldav sissevaade sellesse hoolivusest, kaastundest ja headusest kantud elukutsesse ning selle telgitagustesse.Autor viib lugeja kaasa inimelu kõige kriitilisematesse hetkedesse. Siin saab tihti määravaks see, millest moodsas meditsiinis pahatihti puudu jääb: haige tervenemiseks on kõrgtehnoloogiliste meditsiiniprotseduuride kõrval eluliselt oluline ka inimlik empaatia – südame hääl ja hoolivuse keel.Praegusel ajajärgul, kui ühiskonda on värskelt raputanud koroona- pandeemia, on õdedest ja teistest meditsiinitöötajatest saanud sõna otseses mõttes oma eluga riskivad meie aja kangelased. Just nüüd kaaluvad paljud noored, kas neile sobiks õe õilis, kuid samas väga nõudlik eriala. See südamlik raamat julgustab nii tulevasi meditsiiniõppureid kui ka kõiki meid – potentsiaalseid patsiente – ulatama sagedamini toetavat kätt abivajajale ning mõistma paremini tööd, mida teevad tänapäeval õed.„See raamat pani mu nutma. Sundis mõtlema. Ajas naerma. Innustas mind hindama üht kõige alahinnatumat ametit kõrgemalt kui eales varem.” – Adam Kay, raamatu „See teeb haiget” autor

Raamatus „Noore loodusuurija seiklused“ tutvustab armastatud loodusfilmide tegija David Attenborough oma nooruspõlve loomakogumisretki, mille eesmärk oli püüda Londoni loomaaiale haruldasi loomi ning teha sellest BBC jaoks filme ja telesarju. Esimene retk viis Guyanasse suur-sipelgaõgija, teine Indoneesiasse komodo varaani ja kolmas Paraguaysse vöölase järele, kuid muidugi tutvuti igal reisil ka paljude muude iseäralike loomadega. „Noore loodusuurija seiklused“ on kirjutatud Attenborough’le omase sarmi ja huumoriga ning varustatud hulga toonastelt retkedelt pärit fotodega.

Keegi meist ei tea ette, mis saatusel meile varuks on. Olude sunnil võib mõne inimese elu kujuneda kirjuks nagu lapitekk. Just nii juhtus Maria Bosse-Sporlederiga, 1932. aastal Tallinnas (Revalis) sündinud baltisaksa tüdrukuga. Tol hetkel ei aimanud ei tema ega ta vanemad, et juba seitse aastat hiljem tuleb neil kõike maha jättes Eestist lahkuda. Vanaisa maja Kadriorus, vanemate villa Nõmmel, isa kontor Tallinna sadamas, liivarand põhjarannikul ja see imetabane valgus – kõik jäi seljataha.Ees ootasid aastad täis ebakindlust ja materiaalset kitsikust, esmalt ümberasujatena Poolas, seejärel põgenikena Saksamaal ning viimaks emigrantidena Kanadas. Õpingute raames pöördus autor peagi Euroopasse tagasi ning jäi viimaks püsivalt elama Freiburgi.1960. aastatel külastas ta esimest korda taas Eestit. Pärast Eesti Vabariigi taastamist käis ta siin juba regulaarselt ning vaatles huviga nende keeruliste aastate jooksul Eesti ühiskonnas aset leidnud muutusi. Vaatles kõrvaltvaataja pilguga, aga päris võõrana ei tundnud ta end sealjuures samuti mitte. Kunagi kohvreid pakkides jäi suur hulk asju küll maha, kuid kodutunne sai siiski viimase kohvriga kaasa võetud …

President Ilves on öelnud, et nõukogude ajal polnud isegi restorane. See on otsene vale nagu seegi, et burksipuhvet võiks resto õilist nime kanda. Olid küll ja sellised, mida enam ei leia. Sinna ei saanud ülikonna ja lipsuta, seal oli väljaõppinud kelner smoges, kes teadis täpselt, mida mis järjekorras ja millega süüa. Kõrtsis mängisid live bändid, seal löödi tantsu ja soetati lühi- ja pikaajalisi suhteid. Autor on selle mõnusa huumori ja otseütlemistega lugejani toonud, äratundmisrõõmu kui palju! Ja veel – toit oli siis tervislikum – dopingut täistopitud sigu ja muid pudulojuseid ei tuntud, puljong valmis pliidil ja mitte keemilisest imekuubikust, vaid päris kontidest. Noh, ja saidki oma 50 grammi asemel 40 – praegu on see ju norm. Andres Raid