Книги, похожие на «Marie Under, Sonetid»

New York, üks aprillipäev aastal 2000. 28-aastane multimiljonär Eric Packer sõidab oma kuulikindla limusiiniga põiki läbi Manhattani saare, kohtub sel teekonnal värvika inimgaleriiga ja sattub tunnistajaks nii mõnelegi tavatule sündmusele. Packer armastab kiiret sõitu kapitalistliku äri laineharjal, talle meeldib manipuleerida inimeste ja rahaga, planeerida ja ennustada. Selle aprillipäeva lõpp on aga ootamatu temalegi. DeLillo napp lause tungib meisterlikult tegelase mõtete ja ulmade maailma ning lahkab uue aastatuhande alguse vaimu.

Selle raamatu peategelane on maja.Ta asub Tallinnas Nõmmel Männiku tee ääres, üks vanemaid sealkandis. Ühe sajandi vältel, mis inimelu seisukohalt on pikk, ent ajaloo seisukohalt olematu aeg, on ta peavarju pakkunud paljudele erinevatele inimestele.Maja võib rääkida, et nende inimeste tee õnnele erineb vaid pealtnäha. Tema on paigal püsinud, kogunud ja põiminud kokku kõigi oma elanike elude lõngad kirevaks pildiks. Vähe on nõnda elatud elusid, kus suudetaks harjunud elustiili muuta, teab maja, ja suunab peenikest naeru pidades elanikke seepärast karvupidi kokku, et nad ometi õpiks koos eksisteerima. Maja on pika eaga, tema mällu jäävad jäljed kõigist kunagistest elanikest, ka pealtnäha tühistest. Vanasse majja elama asudes pead arvestama, et endiste aegade mõju on tuntav isegi siis, kui oled seinad ja katuse uutega asendanud. Juune Holvandus on ajakirjanik ja kirjanik. Ta on avaldanud romaani „On sul juba boyfriend?“ (2003), islamimaailma tutvustava raamatu „Arabesk, vesipiip ja umma“ (2007) ning reisijuhi „Punasest merest Jordani jõeni“ (2015).

"Mitte kõik pole kogenud, et inimese elu ja argipäev võivad üleöö täielikult muutuda. Sellele polnud kunagi mõelnud ka raamatu peategelane Helena. Ja siis…Mees, kes aluspükstes tema ees seisis, pani käed ülbelt puusa. Silmad pilukile tõmmanud, vaatas ta Helenat. Oli näha, et ta oli väga vihane, kuid Helenale tundus ta millegipärast halenaljakas ja neiu ei suutnud muiet varjata. Seisab seal poolalasti oma tillukese peenisega püksis ja veel ülbitseb. Ja mis pagan ta nimi oli? Jon? Jack? Ooh… No ausalt…Olukord tundus hale. Igas mõttes. Samas ei teadnud Helena, mida öelda. Ja mida tal öelda oligi? Sajaeurone tema pihus rääkis enda eest. Ta oli selle mehe rahakotist võtnud ning kohe lahkuda tahtnud, raha kotti või taskusse pistmata. Arvas, et küll jõuab, et sellega on aega, kuniks ta korterist lahkunud on. Ta eksis. Ilmselt oli mees ärkvel olnud ja teda jälginud kogu see aeg, kui ta end riidesse pani. Pagan teda võtku…„Anna andeks,“ tegi neiu haledat häält. „Ma pole lits, ausalt… Lihtsalt mul on väga raha vaja.“ Võibolla rääkida ausalt ära, et ta on juba paar kuud tänaval ööbinud? End kangialustes peitnud? Neiu ei teadnud, mida teha, kuidas end välja vabandada… Kas öelda õigustuseks, et ta ikkagi on lits, kuid mees meeldis talle… või püüda teda «haledaks teha, hakata nutma?»