Книги, похожие на «Marie Under, Sonetid»

Romaanis on kujutatud kahe sõbra elukäiku, mis alguses on õige sarnane – mõlemad noormehed lõpetavad ehitustehnikumi, pärast sõjakooli saavad Eesti armee ohvitserideks ja põgenevad koos 1941. aastal Punaarmeest tagasi Eestisse. Sõjakeerises satub üks neist üle mere Rootsi, teine jääb küll kodumaale, kuid peab end aastaid varjama, salgama eelnevat elukäiku, et mitte sattuda KGB kätte. Kuidas nende nii sarnaste meeste elu edaspidi kujuneb, sellele romaani sündmustik keskendubki.

Candy on noor ja kaunis naine ning tal on põhimõtted. Ühte nendest järgib ta igal pool ja alati. Talle ei tule pähegi, et ta seda kunagi ka murda võiks. Kuid saatus on väga kaval, vahel ei ole tal midagi inimeste proovilepaneku vastu, ja selle elu, kes tema ohvriks on langenud, ei ole eriti kerge.

Kui koduabiline Irina avab Baudode perekonna korteri ukse, ei aima ta veel midagi halba, kuid õige varsti tormab karjudes tagasi tänavale. Korter on segi pööratud ja lambikonksu küljes ripub majaperenaise surnukeha. Esmapilgul näib tegu olevat enesetapuga… või on see hoopis luhtaläinud sissemurdmine? Kas jõhkralt otsekohest ja küünilist, kuid samal ajal tundliku intuitsiooniga aseprefekt Rocco Schiavonet on võimalik valejälgedele juhatada?Schiavone asub lahendama oma teist mõrvajuhtumit vaenuliku kliimaga Itaalia Alpides, pistes samal ajal rinda oma isiklike kummitustega minevikust: ta igatseb ikka kodulinna Rooma järele ja õhtuti külastab teda mõtetes tema naine Marina. Roomas sündinud krimikirjanik Antonio Manzini (1964) on tegev ka näitleja ja stsenaristina. 2014. aastal avaldatud „Aadama küljeluu“ on teine romaan Rocco Schiavone seeriast. Esimene, „Must rada“, ilmus Toledo kirjastuselt eesti keeles 2017. aastal.

Möödunud sajandi 80-ndate aastate keskpaik. Venemaalt saabub Eestisse noor tütarlaps Nadka. Ta on usin ja tagasihoidlik, tal on hooliv tädi ja turvaline keskkond. Sellest kõigest aga ei piisa, kuna Nadkal puuduvad unistused ja enesekindlus. Tema lugu näitab piltlikult, kuidas häbi kultiveerimine kasvatusvahendina on lapse suhtes kuritegelik. Loo lõpp on võetud tõestisündinud juhtumist, mis oli ka raamatu sündimise ajendiks.Psühhoanalüütilise alltooniga raamatule annab lisaväärtuse Kerttu Rakke aus, otsekohene ja ladus jutustamisstiil, mis aitab näha, kuidas võetakse iseendas omaks häbistamise tulemus ning kuidas häbi nii teadvustamatult kui teadlikult põlvest põlve edasi pärandatakse.