Книги, похожие на «Helle Tiikmaa, Sõda nähtamatu vaenlasega: Eesti Tšernobõli katastroofis»

XII–XIV sajandil vallutasid Rootsi ja Taani kuningad käsikäes Saksa Orduga endale Rooma paavsti heakskiidul Läänemere idakaldal uusi alasid. Ometi teab Eesti lugeja nende sõjakäikude sündmustikust vähem kui Vahemere maade ristisõdadest. Põhja-Euroopas sõdinud ristirüütlite vallutusretked olid aga märksa edukamad. Kõik need uued nähtused ja institutsioonid vallutatud aladel, mis seostuvad Lääne-Euroopa keskajaga – linnad, kirikud, tsunftid, linnused, mõisad, feodaalne seadusandlus ja katoliiklus –, on sündinud just nende sõdade tagajärjel.

Tõlkinud Lauri LiidersToimetanud Anu VaneKujundanud Virge Ilves448 lkKirjastus TänapäevSee lugu jutustab sinust. See on lugu sellest, kes sa oled ja kuidas sa selliseks said. See on su isiklik lugu, kuna sinus kehastunud elu edasikandumise rada on unikaalne, ja sama kehtib kõigi kunagi elanud inimeste kohta. Kuid see on ka meie ühine lugu, sest me kõik kanname oma geenides kogu oma liigi ajalugu: sünde ja surmi, haigusi, sõda ja näljahädasid, rändeid ja ohtralt seksi.Alates 2001. aastast, kui teadlastel õnnestus esmakordselt inimgenoomi lugeda, on sellest saanud kõiksugu väidete ja vastuväidete, müütide ja oletuste ammendamatu allikas. Adam Rutherford on aga seisukohal, et peaksime vaatama oma genoomi mitte kui käsiraamatut, vaid hoopis kui eepilist poeemi. DNA määrab meie kui individuaalide kohta palju vähem, kui oleme siiani uskunud, aga see on tohult oluline meie kui liigi sisukohast. Oma kaasakiskuvas rännakus üle geneetika aina laienevate maastike selgitab autor, mida geenid räägivad meile tänapäeval ajaloo kohta, ja mida kõneleb ajalugu geenidest. Neandertallastest mõrvadeni, punapeadest rassini, surnud kuningatest katkuni, evolutsioonist epigeneetikani – see on tõeliselt valgustav ja paljastav portree sellest, kes me oleme ja kuidas me endaks saime.

Kui ilusaks me ka ei tahaks tulevikus sajandivahetust mõelda, tuleb tunnistada, et Eesti ei saanud ennenägematu sotsiaalse katastroofiga hakkama. Kodututehordid, tänavatel surnuks külmunud inimesed, narkomaania, vohav prostitutsioon ning lokkav kuritegevus ja korruptsioon. Need olid ajad, mil politseipatrull osutus narkodiileriks ja nii mõnigi ametnikega aset leidnud hämar juhtum mätsiti kinni. See oli sajandivahetuse Eesti tegelik pale. Tänapäeval oleme harjunud endalt irooniliselt küsima, kas sellist Eestit me tahtsimegi? Aga tasub korraks järele mõelda, milline nägi Eesti välja vaid mõnikümmend aastat tagasi. Nüüd küsime endalt sama küsimuse uuesti:„Kas sellist Eestit me tahtsimegi?“