Книги, похожие на «Polina Žerebtsova, Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004»

1980. aastal ei oleks keegi osanud ennustada, et nendest neljast siledate nägudega elektroonilist popmuusikat harrastavast poisikesest võiks mõne aastaga saada hiigelstaadionitel rahvast hullutavad rokijumalad. Sellele vaatamata sai Depeche Mode üheks kümnest läbi aegade enimmüüvaks briti ansambliks, mis pistis edetabelites rinda selliste gigantidega nagu The Beatles, The Stones, Led Zeppelin ja David Bowie. Bänd on tegutsenud juba kolmkümmend aastat ja on endiselt tipus. Raamatu autor Simon Spence on kaardistanud bändi teekonna tillukestest Essexi ööklubidest Euroopa ja USA hiigelstaadionitele. See on muusikaline rännak, mis algab varajase „ultrapopi“ hittsinglitega ja lõpeb sünge ning tõsise albumiga „Black Celebration“. Pärast sõda kerkinud eksperimentaallinnast Basildonist pärit üdini elektrooniline Depeche Mode on laulja Dave Gahani sõnul „uutmoodi linnas sündinud uutmoodi bänd“. Spence ütleb, et Depeche Mode’i muusika nurgelise kõla ning sünge meeleolu taga on just modernistliku betoonarhitektuuriga Basildoni linn, mis kerkis kontrastina põllumaadele ja tagasihoidlike talumajade ümber. Osalt muusikalise odüsseia ning osalt kultuuriajaloo edasi andmiseks on Spence intervjueerinud kümneid bändiga kokku puutunud inimesi, et anda lugejale võimalus tutvuda lähemalt pop- ja rokkmuusika ajaloo ühe uskumatuma edulooga.

Sel aastal tuleb kevad Krimmis teisiti. Naiste ja delfiinide asemel ilmuvad rohelised mehikesed. Ukraina ja poolsaare vahele veetakse piiritõkked ja suurtükid. Rannalõbude ja armurõõmude asemel puhkeb transpordi- ja elektriblokaad. Lapsed kutsuvad isa koju, kuid Vanamees ei raatsi maja maha jätta. Ka Ukraina naised jagunevad patriootideks ja separatistideks, kuid Krimmi pole kummalgi asja. Üksnes Zaporožje halastajaõde jätkab Vanamehe varustamist nii hinge- kui kehatoiduga. Kuni talle saabub sõjaväekutse. Krimmi vangil tuleb karikas põhjani juua.

Autobiograafiline raamat esimesest eesti kergejõustiklasest, Jüri Tarmakust, kes on võitnud olümpiamängudel kuldmedali.

Ivar Stukolkin oli esimene Eesti ujuja, kes jõudnud olümpiavõiduni. Samuti on ta jäänud tänaseni meie kõigi aegade noorimaks olümpiavõitjaks – Moskva mängudel 1980.aastal oli Stukolkin 19-aastane. Ja kõige noorem on ta olnud ka tippspordist loobujate seas, lahkudes suurest spordist 25-aastaselt. Täna seob teda spordiga kuulumine Eesti Olümpiavõitjate Kogusse ja rotatsiooni põhjal on ta alates 2007.aastast kandnud kogu presidendi tiitlit. Kolm kõrgharideust omandanud Eesti ujumisajaloo esinumber võtab sedagi ametit talle omase tõsidusega.

Ervin Abel ütles kaheksa kuud enne surma: Minu saatus on olnud õnnelik. Mul pole olnud tegevusetust. Selleks ajaks oli ta teinud viimased 17 aastat peaaegu puhkamata estraadikunsti. Kui ta polnud laval, siis esines ta raadios või televisioonis. Või viibis tähtsal koosolekul. Praegu öeldakse temasuguste kohta: töönarkomaan. Ta soovis olla publikule kergesti mõistetav. Sama eesmärk on raamatul, kus Ervin Abelit meenutab poolsada inimest.