Книги, похожие на «Arvi Tapver, Sild tulevikku»

Ta ütles, et ma ei sure. Ta ütles, et ma ei sure. Nii korrutasin endale mitu korda, püüdes neisse sõnadesse veidigi uskuda ja meenutada inimesi, kes kõik samuti selle haigusega on võidelnud ning selle edukalt selja taha jätnud. Neid oli ju päris palju! Ja ometi tuli mulle esimesena meelde hoopis vanatädi Krista, kes nelja aasta eest oli pärast pikka ja rasket verevähi põdemist sellele koletislikule haigusele lõpuks alla vandunud. „Liblikasonaat” jutustab noorest kolme lapse emast, kellel avastatakse ootamatult vähk. Just samal ajal kaotab tema mees töö. Need kaks korraga juhtuvat tragöödiat keeravad niigi kriisis olnud pereelu täielikult pea peale. „Liblikasonaat” on Priilinna kuueteistkümnes raamat ja ühtlasi kirjastuse Tänapäev 2009. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.

Miranda naeratas, sinistes silmades tuluke. „Kas sina oleksid valmis lähedase nimel tapma?“„Muidugi mitte.“ Oeh. See lipsas huulilt libedamalt, kui oleks pidanud.Miranda näis mõtlik. „Mulle meeldiks mõelda, et tapaksin, aga ei usu et sellega hakkama saaksin.“„Loodetavasti ei pea sa seda kunagi teada saama. Head päeva, Miranda.”Naine vastas midagi, aga Audrey ei saanud sõnadest hästi aru – ta oli selle küsimuse peale mõttesse vajunud. Ei, tema lähedase nimel ei tapaks.Enam mitte.Mõned arvavad, et väikelinnades ei ole saladusi…Kriminaalpsühholoog Audrey Harte naaseb pärast seitse aastat kestnud eemalolekut taas koju. Ta peab silmitsi seisma sosinate ja kuulujuttudega, mis on tema perekonda kummitanud juba kaua enne ta lahkumist. Sest kui Audrey oli kolmeteistkümneaastane, tappis ta koos oma parima sõbra Maggiega tolle isa. Juba esimesel õhtul satub Audrey Gracie kõrtsi ees sõnavahetusse purjus Maggiega. Kahjuks on sel ka mitmeid pealtnägijaid, teiste seas kõrtsi omanik ja Audrey kunagine silmarõõm Jake. Koju sõites arvab Audrey, et hullemaks asjad nagunii enam minna ei saa. Kuni järgmisel hommikul leitakse Maggie surnukeha. Audrey on nii peamine kahtlusalune kui ka ainus, kes oskaks seda juhtumit lahendada. Ta peab leidma mõrvari – enne, kui mõrvar leiab tema. „Küll hunt hunti tunneb” on uue, kriminaalpsühholoog Audrey Harte’i töödest ja tegemistest pajatava põnevikesarja esimene raamat. Lapsepõlves sattus Kate Kessler tihti pahandustesse , kuid nüüd eelistab varasem seaduserikkuja neist pigem kirjutada. Ta veedab oma päevi, kirjutades inimeste tegude põhjustest. Ta elab koos abikaasaga Uus-Inglismaal.Audrey on meeldiv raamatukangelane ning oma söakuse ja hea huumorimeelega saab ta peagi kõigi nende lemmikuks, kellele meeldivad mitte nii sünged ja trööstitud põnevikud. – Kirkus Review of BooksSarja esimene raamat on intrigeeriv müsteerium väga eripalgeliste tegelaskujudega. Hea kriminulli austajad leiavad Kate Kessleri romaanist nii mõndagi, mis neile meeltmööda. – BooklistSelles kiires, ootamatuid pöördeid täis põnevikus loob Kessler meeldejääva peategelase, kelle tegemistele on lihtne kaasa elada. – Sandra Block

"Marion Chesney on Eesti lugejale tuntud M. C. Beatoni pseudonüümi all kirjutatud Agatha Raisini ja Hamish Macbethi lugudega. Käesolev on esimene raamat tema ajalooliste krimkade sarjas, mille tegevus toimub Edwardi-aegsel Inglismaal, kus noor mässumeelne leedi Rose ning kapten Harry Cathcart lahendavad nii mõrvamüsteeriume kui ignoreerivad mõnuga kõrgseltskonna jäika etiketti.Sarja esimeses raamatus valmistab paksude pruunide juuste, ideaalse figuuri, õrna jume ja suurte siniste silmadega Rose oma isale Hadshire’i krahvile meelehärmi, sest Sir Geoffrey Blandon pole leedi Rose’ile abieluettepanekut teinud, mis aga ei takista teda ümber neiu tiirlemast. Viimases hädas pöördub krahv Derringtoni parun noorim poja Harry Cathcarti poole, millest saab alguse Harry kuulsus „asjade lahendajana“ ja tema tutvus mässumeelse Rose’iga.Rose peab Harryt „ärritavaks“, Harry Rose’i „üdini ebanaiselikuks olendiks“, ometi leiavad nad just teineteises liitlase, kui kõrgseltskond püüab maha vaikida sünged sündmused Hedley markii lossis."

Kaugel Põhja-Rootsi metsades on suviti tuhandeid marjakorjajaid Ida-Euroopast ja Aasiast, kes kõik loodavad marju korjates raha teenida. Paljudele on see ainuke teenistus, millest peab jätkuma terveks aastaks. Siiski pole kedagi marjulistest kunagi nimetatud Mustikakuningaks.

Norra autor Merethe Lindstrøm (snd 1963) alustas oma loometeed 1983. aastal. Sestpeale on tema sulest ilmunud ridamisi auhindadega pärjatud ja kriitikute üksmeelse tunnustuse pälvinud romaane ja novellikogumikke. Romaan „Vaikuse päevad” (2011) tõi kirjanikule Põhjamaade Nõukogu 2012. aasta kirjandusauhinna ning on muuhulgas ilmunud ka eesti keeles (2013, tlk Riina Hanso). 2015. aastal ilmunud „Talvearhiivid” on Lindstrømi kaheksas romaan. Minajutustaja on perega kolinud suurlinnast eemale. Siin maamajas, keset avaraid välju, helendavaid päevi ja unetuid öid kirjutab ta romaani oma mehest. Ja iseendast. Sellest, mis tunne on elada koos inimesega, kellel on tihtipeale raske elus olla. Kirjutab hirmust ja ängist ning soovist kõige kiuste pinnal püsida. „Talvearhiivid” on valusalt aus ja sügavalt isiklik romaan. Teose keskmes on keerulised suhted, inimpsüühika haprus ja haavatavus, mis kandub edasi järgmistele põlvedele. See on lugu eksistentsiaalsest pimedusest, abitusest elu ees ja kõikevõitvast armastusest. Merethe Lindstrømi stilistiliselt kaunis ja kujundirikas keel, mis äratas tähelepanu juba romaanis „Vaikuse päevad”, mõjub „Talvearhiivides” veelgi intensiivsemalt ja ehedamalt.