Книги, похожие на «Mart Laar, September 1944»

Hillar Palametsa poolt kirjutatud ja Toomas Kiho poolt toimetatud Eesti Vabadussõja loos on vaatluse all neli murrangulist aastat nii Euroopa kui Eesti ajaloos: 1917, 1918, 1919 ja mingil määral ka 1920. aasta algus. Enamik lugusid tugineb dokumentidele, osavõtjate mälestustele, tolleaegses ajakirjanduses avaldatule. Need on lood mis on kohati ratsionaalsed, kohati emotsionaalsed kirjeldused toimunust. Igal juhul teaberohke lugemine/kuulamine kõigile, kes tahavad lähemat ja ilmekamat teavet nendest Eesti riigi ja rahva pöördelistest aegadest.

Iraagi sõda. Kõik selles raamatus kirjeldatud sündmused on reaalselt aset leidnud ning kõik osalised kannavad oma õigeid nimesid. Raamatus pole grammigi ilukirjanduslikku fantaasiat, seetõttu ei pretendeeri see ka mingile kirjanduslikule väärtusele. See on vaid katse näidata sõda sellisena nagu see on kaadriohvitseri ja osaleja pilgu läbi. Sõda peab ise rääkima enda eest. Olen tahtlikult viivitanud selle raamatu avaldamisega ligi aasta, et riigisaladusega seonduvad seigad jõuaksid aeguda, kaotada oma tähtsuse ning muutuda sõjaajalooks. Raamat koosneb kolmest osast. Kursiivis on esitatud päeva sündmuste kokkuvõtted, mis on koostatud diviisi ja brigaadi päevakokkuvõtete põhjal, mis oma avaldamishetkel olid salajased. Teiseks isiklikud tähelepanekud ja muljed operatsioonidest, ülemate kontrollkäikudest ning iraaklaste eluolust Ning lõpuks kokkuvõtted ja analüüsid mingite sündmuste või faktide mõjust sõja käigule või ka Eesti kaitseväele. Need kajastavad autori puhtisiklikku käsitust analüüsitavast probleemist. Samuti olen lisanud raamatusse mõned fotod ja 3. tankibrigaadi vastutusala kaardi. Leo Kunnas (s. 1967) on Kaitsejõudude Peastaabi operatiivosakonna ülema asetäitja, kes teenis enam kui kolm kuud Iraagis. Ta on varem avaldanud ka romaani «Sõdurjumala teener». Käesolev raamat on esimene põhjalik ülevaade Eesti sõdurite argipäevast Iraagis. EKLi 2006. aasta TOP 100 55. koht

ALLIKAVIITED, AUTORITE MÄRKUSED, ALLIKATE JA KIRJANDUSE NIMEKIRI Koostanud ja toimetanud Lauri VahtreViited ja kasutatud kirjanduse toimetanud Toomas HiioTekst: Peeter Kaasik, Lauri Vahtre, Urmas Salo, Ago Pajur, Tõnu Tannberg, Hellar Lill, Toomas Hiio, Toe Nõmm ja Taavi Minnik2020. aasta 2. veebruaril esitletud kaheköiteline „Eesti Vabadussõja ajalugu“ ei sisaldanud viiteaparatuuri. Sellise lahenduse eesmärk oli muuta teos lugejasõbralikumaks ja vähendada mahtu. Ühtlasi andsid autorid ja kirjastaja lubaduse, et viiteaparatuur tehakse peagi kättesaadavaks kõigile huvilistele. Käesolev e-raamat sisaldabki „Eesti Vabadussõja ajaloo“ esimese köite teksti koos viidete, autorite märkuste, viimase hetke täpsustuste ning kasutatud kirjanduse ja allikate nimekirjaga. E-raamatul puuduvad trükiväljaande illustratsioonid ja kaardid. Tegemist on lisamaterjaliga ajaloolastele või sügavama ajaloohuviga lugejatele, kes soovivad süvitsi tutvuda „Eesti Vabadussõja ajaloos“ esitatud andmete ja seisukohtade päritoluga. Selleks tuleb leida e-raamatust vastav koht – tekstid on identsed – ja klikkida viitenumbrile. Samal viisil pääseb viite juurest tagasi teksti. Vabadussõda on eestlaste ajaloo seni kõige ülevam ning ühtlasi ka kõige maisem ja asjalikum lehekülg, sest Eesti riik rajati Vabadussõja käigus. Vabadussõjaga tekkinud ühtekuuluvus osutus nii tugevaks, et aitas üle elada isegi poole sajandi pikkuse võõrvõimu ja andis jõudu taastada oma riik. Seetõttu on tähtis, et Vabadussõja käiku, selle tõuse ja mõõnu ning sõjaga kaasnenud õppetunde jätkuvalt teataks ning tuntaks. Kuid märkimisväärne on ka Vabadussõja rahvusvaheline mõõde – selle mõju kogu Ida-Euroopa ajaloole kuni tänaseni välja.Esimeses köites antakse ülevaade Vabadussõja eelloost, olukorrast sõja eel, taganemisest ja vastupealetungist ning 1919. aasta kevadistest lahingutest, mis olid eriti rasked Lõunarindel. Ajaliselt jõuab käsitlus esimese köite lõpuks 1919. aasta maikuu keskpaika. Seda osa Vabadussõjast võib tinglikult nimetada sõjaks Eesti pärast.

Brunhilde Pomsel elas 106-aastaseks ja oli üks viimaseid inimesi, kes puutus vahetult kokku Natsi-Saksamaa võimuladvikusse kuulunud isikutega. Ta rääkis oma kogemustest esimest korda põhjalikumalt veidi aega enne oma surma. Selle materjali alusel valmisid nii palju tähelepanu pälvinud dokumentaalfilm kui ka raamat “Ühe sakslase elu”.