Книги, похожие на «Mart Laar, September 1944»

Sageli arvatakse, et enamlaste 1917. aasta oktoobris korraldatud revolutsiooni edu oli tagatud juba hetkest, mil Lenin saabus Petrogradi Soome vaksalisse. Paljudes revolutsioonikirjeldustes kiputakse pealegi keskenduma ainult Venemaal toimunule. Nüüd selgitab nimekas ajaloolane Robert Service, et revolutsiooni püsimajäämine polnud kaugeltki tagatud ja et Nõukogude Venemaa esimesi aastaid täitis pingeline vastastikune jõukatsumine Läänega.Lenin ja Trotski olid täis tahtmist levitada kommunistlikke ideaale kogu maailmas ning lääneriigid soovisid sama kindlameelselt seda takistada? Aga milliseid vahendeid nad selleks kasutasid? Tavapärased diplomaatilised vahendid teabe kogumiseks olid katkenud pärast seda, kui revolutsioon ja Venemaa väljumine Esimesest maailmasõjast sundis lääneliitlasi oma saatkondi Venemaalt ära tooma. Kumbki pool ei teadnud teisest kuigi palju.472 lk

Samal päeval, kui ajaloolane Jaak Juske perega 2004. aastal kodu Heina tänavale Kopli kaubajaama vastu ostis, ilmus SL Õhtulehes pikk lugu sellest, mis juhtub plahvatuse korral kaubajaamas. Loo kõrval oli suurelt tema uue kodu pilt ja all tekst, et see maja lendab siis kindlasti õhku.Seda, mis Pelgulinnas, Tallinna tööstusrevolutsiooni käigus sündinud agulis viimastel aastatel juhtunud on, võib kindlasti kirjeldada plahvatusena – ent see plahvatus, millest rääkis ajaleht, ilmselt toimumata jääbki. Kaubajaama ja tehaste asemel seonduvad Pelgulinnaga praegu uued kohvikud, fotogaleriid, kunstiprojektid, asumipäevad ja Stroomi ranna hedonistlikud suved.Ent Jaak Juske kirjutab rohkem aastatest, mis tema jõudmisele Pelgulinna eelnesid. 1860. aastatel oli nüüdne Pelgulinna ala metsane ja soine piirkond. Kanarbikuga kaetud männimetsad vaheldusid madalamate aladega. Tänase Timuti ja Sitsi tänava vahelist piirkonda tunti Sitsi rabana. Seda ala on kutsutud ka Sitsi ja Jürgensi heinamaaks. Karja- ja heinamaade vahel oli palju allikaid. Heina tänava alguses ja Kopli kaubajaama kohal asus kõrgem ala, kus laiusid Mäe talu maad. Paldiski maantee ääres raudteetunneli kohal asus kuusik, mida rahvas tundis kohaliku lihuniku järgi Holmi metsana. Seal oli ka väike tiik. Hipodroomi poolset piirkonda kutsuti aga Seewaldi suvemõisa omaniku järgi Winkeri metsaks. Sealt läks allee Stroomi randa. Telliskivi tänava joonel kulges tollal kitsas rada heinamaade vahel.Kas te suudate ette kujutada sellist Pegulinna? Või mis nendel aastatel, mis lahutavad toonast ja tänast Pelgulinna, kõik juhtuda jõudis? Ajalugu kirjutab Pelgulinnast iga päev üha uusi lugusid. Iseteadliku ja toimekana püsib üha muutuv vana agul naaberlinna Tallinna külje all.

Viktor Suvorovi triloogia „Suure Aastakümne kroonika“ teine raamat „Murdumine“ viib aastatesse 1956-1957. Stalini surma ja Beria hukkamise järel on Nõukogude Liidus absoluutse võimu tipus kaks meest – Kommunistliku Partei juht Nikita Hruštšov ja „Võidu marssal“ Georgi Žukov. Kahekesi paistavad nad põrmu Molotovi, Malenkovi ja Kaganovitši „parteivastase grupi“, ent peagi seisavad nad teineteisega silm silma vastas. Kes keda? Taustaks 1956. aasta Ungari ülestõus ja esimese sputniku lend.

Alates 1930. aastatest kuni oma surmani 1953. a lasi Jossif Stalin hukata enam kui miljon oma riigi kodanikku. Veel mitut miljonit tabas sunnitöö, asumisele saatmine, nälg, verised massimõrvad, vahistamised ja ülekuulamised Stalini käsilaste poolt. Stalini genotsiidid on nende kuritööde õõvastav lugu. Raamat väidab, et Stalini režiimi ajal 1930ndail aastail toimunud jõhkrad tapmised olid tõepoolest genotsiidiaktid ning et nende taga oli Nõukogude diktaator isiklikult.

Teise maailmasõja järel vajus Euroopa kaosesse. Maad olid laastatud, terved linnad maatasa tehtud ja üle 35 miljoni inimese tapetud. Suuremas osas Euroopast olid institutsioonid, mida peame tänapäeval enesestmõistetavateks – politsei, ajakirjandus, transport, omavalitsused ja riigi valitsus – kas täiesti puudu või end lootusetult kompromiteerinud. Kuritegevus kasvas taevakõrgusse, majandused varisesid kokku ning Euroopa inimesed vaevlesid näljahäda piiril. Sõjajärgseid aastaid käsitlevas läbimurdelises uurimuses kirjeldab Keith Lowe kontinenti, kus endiselt märatseb vägivald, kus suured rahvarühmad pole veel leppinud tõsiasjaga, et sõda on lõppenud. Ta visandab pildi konflikti päranduseks olnud väärdunud moraalist ja kustutamatust kättemaksuihast. Ta kirjeldab etnilisi puhastusi ja kodusõdasid, mis pöörasid pea peale tavaliste inimeste elu Läänemerest Vahemereni, ning uue maailmakorra loomist, mis tõi vapustatud kontinendile viimaks stabiilsuse. Nagu Lowe näitab, eksisteerisid need teemad kogu Euroopas – nii idas kui ka läänes. Kaheksas keeles originaaldokumentidel, intervjuudel ja teaduskirjandusel põhinev „Metsik manner“ on aken põgusasse kaootilisse perioodi Teise maailmasõja lõpu ja külma sõja alguse vahel. See on antud perioodi ajaloo esimene ulatuslik käsitlus. Keith Lowe on töötanud enam kui kümme aastat ajalooteoste kirjastajana, kuid nüüd pühendunud täielikult kirjutamisele ja ajaloouurimisele. Ta on Teise maailmasõja tunnustatud autoriteet, kes esineb sageli televisioonis ja raadios nii Suurbritannias kui ka Ameerika Ühendriikides. Lowe´ sulest on ilmunud kriitikute tunnustuse pälvinud teos „Inferno: The Devastation of Hamburg, 1943“.